Tervishoius ja Eesti ühiskonnas laiemaltki kasutatakse mõistet «vaimne tervis» tähenduses, mis on kitsam kui sõna «vaim» eestikeelne tähendusväli. Mitmed teadlased ja meditsiinitöötajad on oma uurimustes juba käsitlenud vaimu ja vaimse tervisega seonduvaid spirituaalsuse ning religioossuse teemasid tervishoius ja tervisepoliitikas (V. Kahar, I. Linnuste, M. Sisask jt.). Minu küsimus ja ettepanek on natuke teistsugused: kui väljendiga «vaimne tervis» (ingl mental health, Maailma Terviseorganisatsiooni poolt määratletud mõiste) peetakse silmas eeskätt inimese psüühilist toimimist ja psüühilist heaolu, siis on põhjust kaaluda, kas «meeletervis» võiks olla eesti keeles sisuliselt sobivam ja täpsem mõiste. Nagu soomlastel: mielenterveys.
Eesti keeles on aegade jooksul kujunenud üpris suur segadus sõnade «hing», «vaim», «meel» ja «psüühika» kasutamises nii eriala- kui ka kõnekeeles. Seda ilmselt ka seetõttu, et ajalooliste tähenduskihtide kuhjumisest tulenevalt need sõnad omavahel paljuski kattuvad. Asi ei ole aga mitte üksnes sõnade tähenduses, vaid ka nende sõnade kui mõistete sisus ja seostes, millega kirjeldatakse inimest, luuakse tervisepoliitikat, praktikas kasutatavaid teooriaid, ravijuhendeid ja -soovitusi. Kui üks sõna hakkab tähistama mitut erinevat nähtust, võivad ka nähtused ise meie mõtlemises märkamatult kokku sulada ja ähmastuda. Kõigele sellele vaatamata ei saa kuidagi märkimata jätta seda kasu, mida «vaimsele tervisele» tähelepanu pööramine on Eesti inimeste meele-, hinge- ja vaimuelu kosutamiseks toonud.
KEELDE NEELDUDES
Psühholoogia ja psühhiaatria on teadustena tulnud eesti keelde teiste keelte kaudu, samuti psühhoteraapiad. Jätan siinkohal need arengud ja tähissõnade etümoloogia käsitlemata, kuigi põhjaliku uurimise mõttes pole need sugugi asjasse puutumatud.
Pakun visandina mõned mõisted, millest võiks abi olla keha-meele-hinge-vaimu ühtsuse käsitlemisel ja austamisel, isegi kui me sellest ühtsusest täielikult aru ei saa. Eitamata sõnade tähenduste kattuvusi, lähtun siiski pigem nendevahelistest erinevustest. Need sõnad on mõistetena inimese siseilma maamärkide tipud, millelt kõigilt avaneb isesugune vaade. Mõistagi pole need ainuvõimalikud määratlused ega lõplik jaotus, vaid kutse märkama ja mõtlema, millist keelt oleks inimest kirjeldades sobilik kasutada.
Keha on inimese bioloogiline tegelikkus ja meeleelu materiaalne alus. Meel tähistaks meie tundmise, tajumise, mäletamise, kujutlemise, mõtlemise, soovide ja tahtlike ning tahtmatute kavatsuste tegelikkust siseilmas. Hing võiks tähistada inimese elujõudu ja innukust, isikupäraseid ja sügavalt subjektiivseid kogemusi nii siseilmas kui välises reaalsuses, ka religioosseid, sh surematuse algeid.
Vaim on väga avar ja rikkaliku tähendusväljaga sõna, nagu ka hing, kuid toon siin esile siiski eelkõige inimese võimaliku suhte ja osaduse spirituaalsuse, religioossuse ja transtsendentsusega, mis kõik väljenduvad vaimsuses. Vaimsus oleks siis inimtegevuse sügavama tähenduslikkuse ja väärtuste mõõde.
Vaimuelu võib avalduda armastamises, loovuses, kunstis, teaduses, ühiskonna korraldamises ja ka igapäevastes töödes-tegemistes, sh näiteks koka- või ehituskunstis, kui neis pühendumistes seostatakse oma kavatsused kõrgemate väärtustega. Loomine ja loomingust osa saamine aitavad meil avaneda tähendustele, mida ei saa selgitada pelgalt bioloogiliste vajaduste rahuldamise või meele talitlustega.
Võiks öelda, et meel on justkui hinge «töövahend» vaimsuse poole pürgimisel. Osa meie meeletegevusest on teadvustamatu, kõnelemata kehaelundite toimimisest, ning ka meie hinge- ja vaimuelu motiivid on meie endi eest osaliselt varjatud ja mõistatuslikud.
Kui me ei arvesta vaimust kõneldes transtsendentsuse, spirituaalsuse ja religioossusega või neid koguni eitame või alavääristame, siis minu arvates ei sobiks rääkida ka «vaimsest tervisest».
VAIMU VÕI MEELE ARHEOLOOGIA?
Neuroteadlane Jaak Panksepp ja psühhoterapeut Lucy Biven kirjeldavad afektiivse neuroteaduse käsitlusi vaimu ülesehitusest oma raamatus «The Archaeology of Mind» (eesti keeles «Vaimu arheoloogia», Tallinna ülikool, 2022). Autorite käsitlustes ilmneb religioossus eelkõige meeleheitest ajendatud asendustegevusena, mis lähtub inimese afektiivsest olemusest («Vaimu arheoloogia», lk 218–220, 550). Seetõttu oleks võib-olla siingi olnud sobivam ingliskeelne sõna «mind» eestindada tähissõnaks «meel».
Igatahes eristavad Panksepp ja Biven inimese psüühilises toimimises primaarseid (esmaseid), sekundaarseid (teiseseid) ning tertsiaarseid (kolmandasi) protsesse.
Esmased protsessid on algelised afektiivsed süsteemid. Need ärgitavad meis instinktidest lähtuvaid tundeid ja soove veel enne, kui suudame neid sõnastada või muul moel kujustada. Teisesel tasandil õpime juba väga varases eas, kuidas seostada oma tundeid ja kehalisi tundmusi konkreetsete inimeste, olukordade ja mälestustega. Vastsündinu otsib ema rinda, mis toidab, lohutab, kaitseb hirmu korral ja sisendab usaldust hoolitsuse vastu ning mis hiljem seostub lapse meeles emaga tervikuna, kellelt tulenevad turvalisus, mõistmine ja armastus. Iha ajel otsime sobivat paarilist, kellega lapsi saada (või ka mitte). Oleme valmis armastuse nimel raevukalt võitlema või elu eest põgenema. Hoolivast ja armastavast paarilisest ilmajäämise korral või kui meid ähvardab muu tõsine kaotus, võime tunda paanilist ärevust arvatavasti igas vanuses ja eluperioodil. Samuti vajame aega ja ruumi leinamiseks, isegi kui kaotused on eelduseks uutele saavutustele. Lühidalt, teisesel tasandil õpime seostama oma tundeid ja tundmusi kogemustega, et leida neile sobiv sihtmärk ja rahuldus. Kolmandased protsessid sisaldavad Panksepa ja Biveni käsitluses tunnete nimetamist, mentaliseerimist, ohjeldamist, teadvelolekut ja distantseerumisoskuseid.
Üritades kombata sellise käsitluse põhjal meele ja vaimu piire, muutub huvitavaks küsimus, kuidas inimene vahetuid vajadusi ja impulsse tõlgendab ning seostab tähenduste, väärtuste ja enesemõtestamisega. Kuidas loome nende vahel elatava, sihipärase kooskõla? Eemaldudes Panksepa ja Biveni skeptilisusest religioossuse suhtes võime filosoofilise tõlgendusena mõistatada, kas ehk kolmandased protsessid pakuvad võimalust ka vaimsuseks, sest lasevad vajadustest lähtuvaid aistinguid ja impulsse mõtestada, asetada neid nii suhete konteksti kui ka laiemasse tähendus- ning väärtusvälja nii era-, ühis- kui ka usuelus.
ARMASTUSE ARGISUS PSÜHHOANALÜÜTILISES VAATES
Šoti psühhoanalüütik ja objektseoste koolkonna isaks peetav Ronald Fairbairn jõudis äratundmiseni, et armastatuks pürgimine ja armastuse jagamine on inimese kujunemises kesksed. Fairbairn sõnastas inimlapse loomulikuks arenguks vajalikud asjaolud lihtsalt: väikelaps tunneb, et ta on armastatud sellisena, nagu ta on, ja et armastatu, kellele on suunatud kogu motivatsioon, tunde- ja vaimuelu, on tema armastuse vastu võtnud ning heaks kiitnud.
Fairbairn lähtus arusaamast, et armastus on meie elutähtis vajadus olla seotud teise inimesega, mitte üksnes rahuldatuse väljendus. Mõnu ja rahuldus ei ole Fairbairni järgi inimmotivatsiooni eesmärgid omaette, vaid pigem suunaviidad olulise teise juurde, kinnitus tähenduslikust seotusest kellegi või millegagi. Armastus oma ideaalses vormis tuleneb tajumusest, et armastatuga ollakse vastastikku ehedalt seotud.
Fairbairn väidab, et meie suurimaks meelehärmiks võib saada pettumine oma soovis olla armastatud isikupärase ja ainulaadsena, st kogu oma keha ja olemusega. Lootus, et meie armastus võiks üldse kellelegi vastuvõetav olla, saab traumaatilist mõõtu meelehärmi tõttu sügavalt haavatud.
VAIMUPIMEDUS VAIMU ALTARIL
Ronald Fairbairni tõdemustest lähtudes saame oletada, et vaimsuse ja vaimuelu taandamine üksnes meele terviseks võib sulgeda meid mingi olulise osa eest endas – me ei pruugi enam selgelt märgata, et meie sihid inimestena ei ole üksnes ellu jääda, mõnusalt funktsioneerida ja soovi korral sigida. Meid määratlevad samuti soov armastada ja olla armastatud, pürgimused tõeotsinguteks, kihk kogeda ilu, luua tähendusi, teostada oma andeid ning pöörduda millegi või kellegi poole, kes on meist ja meie arusaamadest võimsam ja kestvam.
Kui me ei tunnista ega uuri erinevusi, millele viitavad «vaim», «hing», «meel» ja «psüühika», siis võib juhtuda, et «vaimsest tervisest» kõneldes me kogemata kaaperdame või tühistame kõnekeeles spirituaalsed tähendused ja nende usundilise sisu, sh tavamõistes vaimsuse. Süveneb oht, et meie emakeelne kõnekeel ja meele-, hinge- ja vaimuelu vaesuvad ja nüristuvad tähelepanematusest tähenduste erisuste ja kattuvuste suhtes. Spirituaalsus võib meie meele- ja hingeelus hõlpsalt taanduda vaimuvaesele pragmaatikale – esmaste vajaduste rahuldamisele või nende ülekompenseerimisele.
Kui hakkame käsitlema kõiki oma kogemusi ainult psühholoogiliste nähtustena (vaimse tervise loosungi all) ja taandama oma minapilti nii iseenda kui ka teiste jaoks üksnes vajadusteks, rollideks, saavutusteks, sümptomiteks ja traumadeks, võivad meie eneseväärtus ja -väärikus muutuda hapraks. Tekib oht kaotada keel ning mõtteviis, millega huvituda sügavamatest ja kõrgematest tähenduse dimensioonidest. Ehk siis vaimne, meeleline või hingeline kriis võib hoopis süveneda ning sellel võivad olla ka kehalised väljendused, sealhulgas psühhosomaatilised vaevused. Fairbairni kohaselt tuleneb see sellest, et me ei tunne end armastusväärsena sellisena, nagu oleme, kuna hirmust saada üleni tühistatud või eemaletõugatud peame endas midagi eluliselt olulist ise alla suruma või tühistama.
Meeletervis puudutab meie psüühilise toimimise terviklikkust ja paindlikkust. Vaimuelu on aga avaram. Kuna vaim ei tähista eesti keeles üksnes inimese psüühikat, vaid ka meie suhet ja osadust spirituaalsusega, religioossete ja transtsendentsete tähendusväljadega, siis on minu arvates vajalik kaaluda mõiste «vaimne tervis» asemel mõistet «meeletervis».
Valik mõistete «vaimne tervis» ja «meeletervis» vahel pole küsimusena üksnes terminoloogiline kaalutlus. Põhiküsimus seisneb selles, millise inimese me oma keeles ja meeles loome ja nähtavaks teeme. Rääkides inimesest ainult psüühiliste talitluste, häirete, hälvete või sümptomite keeles ja nimetades seda “vaimseks” terviseks, süveneb oht, et taandame inimese, st enda eelkõige ravitavaks objektiks.
Teisalt kui räägime ainult vaimust ja vaimsusest, võime enese ja teiste psüühilise kannatuse subjektiivset tegelikkust ja hingevaeva keerukusi tahtmatult pisendada või eitada. Kui suudame keeles eristada meelt ja vaimu, tervist ja vaimuelu, liita neile religioossuse ja vaimsuse, saame ehk näha inimest ja inimlikkust avaramalt.
Hädavajalik on nendele asjaoludele vaimuvalguses tähelepanu pöörata.
* Artikkel ilmus Postimehe lisas Trinokkel 31. oktoobril 2026. aastal pealkirjaga “Vaimust, meelest ja armastusväärsusest”.