Kõige üldisemas tähenduses on objektseoste teooria psühhoanalüütiliste koolkondade ülene, pidevalt täienev arusaam sellest, kuidas varases eas kogetud suhted teiste oluliste inimestega (nn objektidega — tavaliselt lapse vanemad või teised esmased hooldajad) kujundavad inimese psüühikat. Juba imikueast alates osaks saav hoidmine, hool ja armastus, selle eripärad ja sellega seonduv frustratsioon talletub meelde sisemiste objektseostena, s.t püsivate, osalt teadvustamata mustritena, kuidas inimene tajub iseennast, oma keha, teisi inimesi ja suhteid üldisemalt. Psühhoanalüütilise suundumusega teraapias on võimalik sügavalt juurdunud või hilisemate meelehaavade mõjul moondunud mustreid avastada, uurida ja mõista, et leevendada psüühilisi vaevusi. Avastamise ja mõistmisega käib käsikäes meeleelu kujundavate objektseoste areng ning armastamisvõime küpsemine.
Kõneledes objektseoste poeesiast, püüan visandada tundetõelisuse mitmetähenduslikkust (ambivalentsust) ja selle märkamisest tingitud kimbatusi. Ambivalentsus ja kimbatus on psüühilises arengus ülemineku tähised — konstruktiivsed kriisid — ning väärivad seetõttu tähelepanu ja tegelemist. Sellest mööda vaatamise tagajärjeks võivad olla psüühika- ja/või käitumishäiretena kirjeldatavad eksistentsiaalsed kannatused, sisekaemuslik ja empaatiline lühinägelikkus, meeleelu vaesumine.
Psühhoanalüütilises käsitluses on inimese psüühiline areng elukestev separatsiooni- ja individuatsiooniprotsess. See tähendab, et sünni ja surma vahel toimub meie psüühilises elus hulk uuestisünde, eristumisi ja eraldumisi, terviklikkuse täiustumisi, teadlikke ja teadvustamata ümberkorraldusi, mille käigus me üha uuesti ja jälle saame iseendaks. Nõnda me jätkame, loome ja ajakohastame oma eneseteadmust (identiteeti). Elu käigus kogeme nii tahtlikke loobumisi kui ka survestatud kaotusi, mille tõttu oleme sunnitud eristama oma mina välistest sündmustest ja Teisest (Teine on mõiste, mis pärineb Jacques Lacani psühhoanalüütilisest mõtlemisest 1950. aastatel. Teine vastandub tajumusele, milles teine inimene on enesega enam-vähem sarnane. Teine on teatav sümboolne väli, milles teised inimesed on konstrueeritud eraldiolevana, oma ihade ja kõnelustega, kuid nendega on siiski võimalik suhestuda (PEP 2016)).
Siiski — miski ei kao meie meelest jäädavalt ega lõplikult, kui mitte arvestada pöördumatuid neuroloogilisi kahjustusi.
Püüan selles kirjatükis, mis on midagi essee ja teadusartikli vahepealset, paotada vaadet psüühilisse ruumi, milles toimub “kahtluste pühitsemine”. Teisisõnu, kõigil, kes mingilgi moel tegelevad inimeste meeleilmaga, on oluline märgata ja arvestada lõtkudega sisemise ja välise tegelikkuse isikupärastes tajudes, nii teistel kui ka eneses. Keskendun kaksipidisuste ja kahevahelolekute kaalutlemise võimele armastuse kontekstis.
Sundvalikud ilmuvad ühel või teisel moel meie meelde kogu elu vältel ning nende viljakas läbitöötamine sõltub meele küpsusest, ja vastupidi, meele küpsemine sõltub kaksipidisuste läbitöötamisest ehk sellest, kas ja kuidas suudame ambivalentsetest tajudest midagi uut sünnitada või pühendume erinevuste vastandamisele, lahus hoidmisele, ebameeldivana tunduva väljatõrjumisele ning hävitamisele oma meelest ja/või elust. Pean silmas pingsat kahevahelolekut, mida lihtsustatult võiks sõnastada suunavalikuna igapäevastes olukordades: kas kasvada või känguda.
Teatud mõttes võiksime inimmeelt võrrelda puuga, mis võrsub viljakasse pinnasesse poetatud seemnest ja sirutab kasvades igasse ilmakaarde oma harusid, kandes viljaka jätkuvuse potentsiaali. Järjepidevaks kasvamiseks ammutame elujõudu juurte kaudu. Oluline on märgata, et nii nagu juured ei ole puu minevik, pole ka täiskasvanu lapsepõlv ega hilisemad läbielamised või elukogemused mitte minevik, vaid identiteedi koostisosad, millest armu ja vaimutoitu ning väge saab ammutada olevikuski. Kahjuks võivad mõned varased läbielamised olla ka sellised, mille me meelsasti unustaksime, soovides eitada nende olulisust või koguni toimumist, ja seda kõike kujuteldava või tegeliku armastusväärsuse nimel.
Inimene võib väliselt õitseda, kuid olla sisemiselt salaja masendusse kärbunud või ärevusest laialilagunemise ja kokkuvarisemise äärel. Šoti psühhoanalüütiku W. Ronald D. Fairbairni (1952) uuringute kohaselt tingib säärase lõhestatuse kõikehõlmav, ärevusest küllastunud ebakindlus, mis on lapsele osaks saanud liiga varases eas. Fairbairn sõnastab inimlapse loomulikuks arenguks vajalikud asjaolud lihtsalt:
• väikelaps tunneb, et ta on armastatud sellisena, nagu ta on;
• armastuse objekt on tema armastuse vastu võtnud ja heaks kiitnud.
Siin on kaks mõistet, mis vajavad selgitamist: armastus ja objekt.
Imikule piisab armastuse äratundmiseks subjektiivsete heade ja halbade tunnete eristamisest, eelkõige kehaliste aistingute kaudu. Selline esmane hea ja halva eristamine on ka subjektiivse kõlbluse ehk õige ja vale, hea ja halva eristusvõime kujunemise aluseks: hea ja õige on see, mis tekitab hea tunde. Halb ja vale on mõistagi see keegi või miski, mis tekitab halva tunde.
Küpse armastuse tundmine ja äratundmine toimub enesetunnetuse kaudu, mis lähtub võimest kaksipidisusi ja vastuolusid oma meeles taluda. Teisisõnu, küpsema armastusvõime korral oleme võimelised kedagi või midagi armastama ka siis, kui see meile ebameeldivusi valmistab — sealhulgas iseennast. Eriti tugev ja püsiv võib meie armastus olla siis, kui oluline objekt end korduvalt (sümboolselt) hävitada lubab ja seejuures endiselt armastavaks jääb.
USA arengupsühholoog ja psühhoanalüütik Daniel Stern kirjeldab vajadust sümboliseerida ja sümboleid ümber mõtestada ligikaudu nõnda: juba keeleoskaja pisipõnn mängib toas ja märkab päikeselaiku põrandal. See sarnaneb ema küpsetatud pannkookidega nii väga, et laps laskub valgussooja pinda limpsima. Ema hüüatab: “Ära laku põrandat! See on ju tolmune!” Mälestus ja tajud saavad ootamatult uue vaatenurga: päikeselaik, mis seni esindas niihästi kogetut kui ka igatsetut — ema küpsetatud pannkooki —, muundub hetkega võrdkujuks, mis seostub puuduse, vajaduse ja sõltuvusega, võib-olla ka häbi ja ärevuse, alanduse ja ebaõiglusega, ning mis vahest kõige olulisem, süütundega, et ta on oma teoga ema pahandanud, seades nõnda ohtu oma armastusväärsuse. Ohus on seega nii ema armastuse pälvimine kui ka iseenese ja oma armastuse väärtuslikkus. Võrdkuju on alati ambivalentne, sest esindab nii sümboliseeritavat kui ka selle puudumist (Stern 2010).
Kas võime oletada, et see näide illustreerib armastuse mitmepalgelisust, ärevaks tegevat kahtlust või pettumist oma armastuses — kui eeldame, et armastus tõepoolest käib ka kõhu kaudu?
Kuigi olen veendunud, et armastust määratlevad ja kirjeldavad poeedid inimkogemusele lähedasemalt ja rohkem hinge minevalt kui teadlased ja terapeudid, usun siiski, et igaühe isiklik arusaam armastusest, aimus armu tajumise vastuolulisusest ja keerukusest, armastatud olemisest ja Teise armastamisest on siiski ülimuslik ükskõik millise mujalt tuleva määratluse suhtes.
Ei pea olema poeet, et armastada ja olla armastatud.
Objekti tähendus on psühhoanalüüsis sarnane eesti keele grammatilise mõistega sihitis. Objekt ehk sihitis on see, millele või kellele on tegevus, tähelepanu, mõtted, tunded — kogu motivatsioon suunatud või sihitud. Objekt vastandub minale ja on määratletud mitteminana.
Psühhoanalüütilises mõtlemises kasutatakse objekti mõistet mitmeti. Sellega viidatakse
• tegelikule, käegakatsutavale teisele inimesele või esemele, kes või mis eksisteerib välises reaalsuses, või
• teise isiku, eseme, tunde, tundmuse, mõtte, tegevuse vms psüühilisele esitusele või sellest/temast loodud kujutiste kogumile.
Käsitlen siin artiklis ka nn väliseid, tegelikke objekte eelkõige indiviidi siseilma loominguna välise ainese põhjal. See tundub olevat põhjendatud, sest meie aistingud ja tajud on nii psüühiliselt kui ka füsioloogiliselt mitmekordselt vahendatud veel enne, kui nad teadvustuvad (Arlow 1985).
Täiskasvanute psühhoanalüütiku ja psühhoterapeudina lähtun oma igapäevatöös siiski eelkõige psühhoanalüütilisest arengupsühholoogiast, püüdes nõnda koos patsientidega avastada ja mõista vastuolusid ja valu, millesse nad on varasest east alates oma elu jooksul korduvalt takerdunud ja millest nad edasipääsu otsivad — eeldatavalt nii edasipääsu kui ka ligipääsu armastatudolemisele ja armastajaks-olemisele mitte üksnes siseilma igatsevates kujutlustes, vaid ka päris inimestega. Kõiges selles võivad olla segunenud killustunud mineviku- ja olevikuobjektid ning enese taju ja kujutlused.
Sisukas näide objektseoste juurdumisest armastusse on William Shakespeare’i 31. sonett:
Su põues tuksub palju südameid,
mis minu teada olid viidud mulda,
seal elab arm, seal kuulen sõpru neid,
kes läinud olid sinna, kust ei tulda.
Kui palju püha leina pisaraid
suur, harras arm mu silmist lõivuks nõudnud
on surnutele, kes end peitsid vaid
ning sinus nüüd mu juurde taas on jõudnud!
Sa oled haud, kus elab maetud arm,
sest mälestised neist, kes armsad mulle,
on sinus koos, on sinu hurm ja sarm, —
mis kuulus paljudele, kõik sai sulle.
Ma oma armsaid sinus jälle näen
ning, olles sinu, nende omaks jään.
(Shakespeare 1987: 37)
Ma ei kavatse neid värsse analüüsida, vaid kasutan näitena kirjeldamaks armastust kui meeleilmas toimivate objektseoste ainulaadset motivatsiooni, inimese olemuslikku kavatsuslikkust ja pürgimust.
Me otsime armastatus ja armastuses ehk objektseostes tuttavlikkust ning leiame selle, kui oleme võimelised varasemaid armumisi taas avastama või pigem isegi varasema alateadliku, kogemusliku või kujutlusliku ainese põhjal uuesti või uueks looma. Siin võivad muu hulgas tekkida kõhklused, kas me armastame teises teda ennast või seda, mida temasse projitseerime. On’s armastus tõeline või kujuteldav? Või hoopis, kas kujutlusteta ehk sümboliseerimiseta oleks üldse armastust, armastajaks saamise ja armastatud olemise võime teostumist? Need küsimused kutsuvad meid avastama eneses tõeotsingute magusa valu allikaid, mis on oma olemuselt pürgimine armastuse poole.
Inglise pediaater ja psühhoanalüütik Donald Winnicott kõneleb psüühikas esinevast kontseptuaalsest siirderuumist (ingl transitional space), milles segunevad kujutlused ja tegelikkus, möödunu ja olevik, mina ja mittemina (Winnicott 1975b). Teisisõnu, me oleme võimelised oma tundeid ja tundmusi tõepärasena ära tundma, tegelikkusega arvestades oma vajadusi rahuldama, teistega adekvaatselt suhtlema, kui suudame füüsilisi ja psüühilisi impulsse sümboliseerida ja neid sümbolitena tõlgendada. Sel viisil saame luua oma meeles vastuolude vahel dialoogi, et mitte taandada kimbatusi oma tundeelus üksnes aistingulistele vastandustele õige-vale ja hea-halb. Nõnda realiseerub soodumus kasutada tunnete ja mõtete ambivalentsust kui potentsiaali, et liita erinevusi ühtsesse dünaamilisse struktuuri, ilma neis midagi alavääristamata, tühistamata või neid üksteiseks taandamata — päevast päeva ja ka pisiasjades, armastavalt ja kõlbeliselt (Sütt 2025).
ET KAHEST ARMASTAJAST SAAKS ÜKS JA ÜHEST KAKS: HOIDMINE
Mitmesuguste kliiniliste teooriate ja võtete arengus on psühhoanalüüsis läbivalt pinnale jäänud Donald Winnicotti viljastavad mõisted ja kontseptsioonid väikelapse ja ema suhetest. Need kontseptsioonid võimaldavad kirjeldada ja mõista ka täiskasvanute hingeelu ning neis peituvaid vajadusi ja igatsusi. Kõige tuntum neist mõistetest on ilmselt holding ehk hoidmine (Winnicott 1975a).
Esmane hool pärast sünnitamist on üks esimesi emaarmastuse väljendusi ja inimlapse armastuskogemusi, millega seondub imetamine (toitmine) ja sel ajal sõlmuv vastastikune tundesügav side, mida mõlemad kogevad nii kehaliselt kui ka psüühiliselt. Ema isetu kohalolek loob armastava ümbruse imiku isikupärase konstitutsiooni ehk kehaehituse ja -talitluse põhilaadi avaldumiseks, sh potentsiaalsete psüühiliste arengusuundumuste esiletulekuks ning imiku eneseloomiseks subjektina, kes järk-järgult tunnistab oma aistinguid ja spontaanseid liigutusi iseenda osana (Winnicott 1975a: 303). Teisisõnu, ta tunneb end armastatuna just sellisena, nagu ta on ja iseennast tunnetab.
USA psühhoanalüütiku ja kirjaniku Thomas Ogdeni meelest kirjeldab Winnicotti hoidmise mõiste eelkõige olemist ja olemise suhet ajaga. See tähendab, et vastsündinu elu alguses hoiab ema alal oma lapse elusolemist, olemasolu järjepidevust. Hoidmine eeldab ema või mõne teise otsese hooldaja täielikku häälestumist vastsündinule (Ogden 2004).
Taandades oma subjektsuse ja häälestudes täielikult oma beebile ning tolle olemise hoidmisele, kaitseb ema teda nõnda inimeste loodud ajaliste liigenduste ja rütmidega seotud asjaolude eest, mis on imiku keha ja meele ühtsusele esialgu koormavad. Loomulikult vajab ema ka ise samasugust filtrit ja hoidmist, mida ta sümbioosisarnase samastumise ajal imikuga peaks saama oma lähedas(t)elt. Osutades jälle Winnicotti mõtetele: pole imikut emata ega ema-lapse ühendust isata ehk kolmanda osalise “vaateta”.
Kas võiksime sellise ema ja lapse ühinemise kohta öelda: väikelaps on armastusest ümbritsetud kõigis üksikasjades? Väidan, et võime ja isegi peame, et mitte vaadata mööda elukestvast armastuse otsingust ja selle äratundmise tähtsusest. Hoituses ja hoituse igatsuses võime hõlpsasti ära tunda jooni, mis seostuvad eluterve nartsissismiga ja on eluliselt vajalikud enese leidmiseks ja hoidmiseks oma kogemuste keskmena mitmesuguste keerukate läbielamiste ja maailma pöörasuse tõlgendamises. Ka täiskasvanuna igatseme vahel oma hinge, vaimu ja enesehinnangu kosutamiseks Teise isetut pühendumist nii heas kui ka halvas. Teisisõnu, kui läheb hästi, oleme võimelised taanduma kahekesi-üks-olemisse.
KÜPSEMINE
Küpsemine tähendab, et imik hakkab järk-järgult sisemiselt omaks võtma ema hoiakuid ja toimetusi tema, s.t lapse olemise hoidmisel. Ühtlasi areneb nii ema kui ka beebi võime reguleerida oma meele tasakaalu tundeelu ja muude, väliste asjaolude muutlikkuses. Ema kohtub oma imikuea läbielamistega nüüd juba teiselt või ka kolmandalt positsioonilt. Ent kui mõtleme sünnitusjärgsele depressioonile või psühhoosile, siis võib selline kohtumine toimuda ka esimeselt positsioonilt, sest äsja sünnitanud ema psüühikas võivad mingil moel esile tulla tema enda läbitöötamata imikuea ärevused ja muud kannatused, mis teevad oma lapse vajadustele ja hoidmisele keskendumise keerukaks või koguni võimatuks.
Hoitusel põhineb ka juba täiskasvanueas meie võime uskuda ja loota, et oleme hoitud ja armastatud ning võimelised armastama ka keerukatel aegadel, kas või igapäevast elurütmi hoides, ärkveloleku ja une loomuliku vaheldamise vajadusi tunnetades ja taibates, toitumise, läheduse ja suguelulisi vajadusi valitsedes, samuti sisemise ja välise tegelikkuse valulistes vahekordades selgust luues.
Tunnete ja aistingute töötlemine mõtlemiskõlblikeks sümboliteks seostub teise olulise mõistega, Inglise psühhoanalüütiku Wilfred R. Bioni ideega tarist ja taritavast (ingl container — contained; vt Sütt, Parktal 2017). Tarimine (containing) tähendab võimet igasuguseid, niihästi meeldivaid kui ka ebameeldivaid tundmusi, tundeid ja mõtteid meeles hoida ning pühendada vajalikul määral aega nende läbitöötamisele. Selline meeletöö toimub nii unes kui ka ärkvel olles ja selle tulemusel sünnivad ja saavad ilmsiks meie läbielamiste tähendused. Läbielamised muunduvad nõnda kogemusteks, mida saab oma identiteeti lõimida ja neist õppida. Hoidmine ja tarimine võimaldavad meil järjest keerukamat tundedünaamikat ja sellest sündivaid mõtteid taluda ja läbi töötada ning nõnda surmahirmu ja -soovi ning elujaatuse vahekorda reguleerida.
Sellega oleme üldjoontes jõudnud olukorda, kus hoidva armastusega piisavalt ümbritsetuna on psüühilisest ja aistingulisest hajususest visandumas midagi sellist, mida võiks nimetada lapse minaks. Soome psühhoanalüütik Veikko Tähkä on oletanud, et väikelapse mina võib alguse saada hetkest, mil ta esimest korda tunneb, et on teinud midagi säärast, mis pakub naudingut ja rahulolu, leevendades ebamugavust ja pinget (Tähkä 1993: 34). Tähkä kirjeldab tõenäosust, et elu esimesel poolaastal kogetavad füsioloogilise pinge ja ebamugavuse seisundid, mis ei leia leevendust ega rahuldust ei vahetult ega fantaseerides (hallutsineerides), võivad jääda pelgalt füsioloogilisteks kogemusteks. Mentaalsete representatsioonide (sümbolite) asemel võivad välja kujuneda füsioloogilised tingitud refleksid, mis aitavad vältida organismi korduvaid ja kestvaid stressiseisundeid. Nõnda luuakse alus psühhosomaatilistele vaevustele (Tähkä 1993: 21).
Fairbairni uurimustele toetudes võime lisada, et nõnda luuakse alus ka meele lõhestumisele ja võimendatakse meeletegevuse pööratust enesesse, mis mingil määral sisaldub igaühe loomulikus privaatsuses, äärmuslikul moel aga skisoidsuses ehk psüühilises lõhestatuses.
Tegeliku objekti eemaloleku või psüühilise kättesaamatuse korral otsib ja loob väikelaps kujuteldavaid rahuldusvõimalusi fantaasiamaailmas, mis hilisemas elus võidakse kujundada nii üksikasjalikult täiuslikuks, et välismaailma ja tegelike objektide pakutav ei suuda võistelda siseilma isikupärase healoomulise täiuslikkuse või hoopis kurjusega. Oluline on märgata, et seejuures pole sihiks üksnes turvalisus, mõnu ja rahuldus, vaid välise objekti asendamine sisemise objektiga (representatsiooniga), ilma et neid teineteisest eristataks.
ARMASTUSEST LÄHTUV OBJEKTSEOSTE KÄSITLUS
Ronald Fairbairni (1952) käsitlus skisoidsusest pakub meile üpris üksikasjaliku kirjelduse, kuidas ja milliseks võib kujuneda inimese siseilm ja suhted välisilma objektidega, kui neilt järjepidevalt ei tule reaktsiooni, mis kinnitaks, et laps on vanemate poolt armastatud just sellisena, nagu ta ise end näeb ja tajub, ning et tema objekti-armastus on vastu võetud.
Fairbairni meelest on armastus sügav psüühiline vajadus olla seotud teise inimesega, mitte üksnes mingite vajaduste rahuldatuse väljendus. Ta määratleb armastust kui inimese iha ja võimet luua ning hoida tähenduslikke, turvalisi ja hoolivaid suhteid. Ka nn patoloogiline armastus (nt ennast või teist hävitav sõltuvus või eneseohverdus), mis lähtub sisemistest objektseostest, võib olla subjekti mõistes siiski armastus, sest rahuldab seotusevajadust ja annab kinnituse, et Teise jaoks ollakse tähenduslik — nii traagiline ja väär, kui see kõrvaltvaatajale ka tunduda võib.
Fairbairn keskendub oma objektseoste teoorias armastusele ja armastamisele. Siin on mõned tema põhilised väited, mida võime hõlpsasti ära tunda ka Shakespeare’i 31. sonetis. Fairbairn — nagu ka paljud tänapäeva psühhoanalüütikud-teadlased, nt Daniel Stern (2010), Peter Fonagy (2002) jpt — on seisukohal, et inimene on sünnist saati suhetele orienteeritud olend (Vrd ka Jaak Panksepa ja Lucy Biveni “otsingu”-süsteemi (2022: 187–200)). Armastus selle ideaalses vormis tuleneb tajumusest, et objektiga ollakse vastastikku ehedalt seotud.
Veel kord, mõnu ja rahuldus ei ole eesmärgid omaette, vaid pigem suunaviidad objekti juurde, kinnitus tähenduslikust seotusest tema või sellega.
Fairbairni sõnul areneb inimese psüühika sisemiste objektseoste kaudu: need on representatsioonid ehk mälupildid, kujutlused ja tunded olulistest inimestest ja nendega kogetud suhetest, teadvustamata samastumine nendega. Armastus kujuneb vastusena sellele, kuidas last on armastatud ja kuidas ta on kogenud armastust varastes suhetes esmaste objektidega. Objektseosed on armastuse siht ja alus. Võime näiteks mõelda, kuivõrd holokausti peakorraldaja Adolf Eichmanni “banaalselt kurjade” (Arendt 2023) motiivide aluseks võis olla soov pälvida objekt-Hitleri armastust.
Fairbairn väidab, et inimesed püüavad kogu elu leida või taasluua täiuslikku objekti: armastavat, hoolivat ja kättesaadavat inimest. Kui lapsel puudub tegelik kogemus turvalisest armastusest, võib ta selle asemel luua sisemiselt idealiseeritud objekti, mida ta seejärel otsib kõigis partnerites ja suhetes. Seda tabamata püüab ta leida rahuldust omaloodud fantaasiamaailmast, milles ta varasematele kogemustele tuginedes vastandab n-ö hea ja halva objekti.
Ambivalentsuse talumatusest tingitud kimbatuses, ärevas ja piinavas üksilduses pole inimene kunagi sisemiselt üksi, isegi kui talle nii võib tunduda. Pigem on ta oma siseilmas meeleheitel, sest tunneb end seal kaitsetuna oma halbade (sisemiste) objektide mõnituste, süüdistuste, häbistuste ja hülgamise ehk armastusekaotuse ees, millega seostub surmast hirmsam mentaalse lagunemise ärevus. Inimesed, kes on kasvanud üles armastusepuuduses või väärkohtlemises, võivad hakata samastuma halbade objektidega (nt seksuaalselt kuritarvitava vanemaga) ja neid meeles hoidma, ilma et nad seda samastumist tunnistaksid.
See võib hilisemates armastuseotsingutes viia korduvate kannatusteni: inimene otsib lähedust, kuid tõmbub samal ajal tagasi, sest kardab taas haiget saada. Või otsib alateadlikult suhteid, milles teda ära kasutataks, leides nõnda vastuolulist kinnitust armastatud olemisele, selle võimatusele vms.
VASTUOLUDE LAHINGUVÄLI ARMASTUSE EMBUSES
Objektseoste arengus toimub psüühiline küpsemine, milles indiviid järgib loomupärast tungi loobuda lapselikust (mitte lapsikust!) objektisõltuvusest ja asendada see järk-järgult küpse sõltuvusega. Lihtsustatult öeldes, vajadusi rahuldavast või mitterahuldavast esmasest objektist ehk emast luuakse täiustatud versioone, kellest ükski pole enam oma mina pikendus ega täiendus, otsekui mõni kontrollile alluv kehaosa või -eritis, vaid isikupäraste motiividega eraldiseisev isik, Teine. Siia lisandub ema armusuhte märkamine isaga, õdede-vendadega või tööde-tegemistega jm.
Psüühiline kasvamine ja küpsemine kulgeb läbi vastuolude. Konflikt väljendub kahevahelolekus: kas järgida arengulist tungi kasvada küpse sõltuvuse suunas objekti suhtes, milles too on tunnustatud iseseisvana, või alluda regressiivsetele ajedele ning mitte loobuda lapselikust objektisõltuvusest ja sellele vastavast objektseoste konstellatsioonist.
Emotsionaalne vastuolu avaldub dilemmas “armastada või mitte armastada”. See on lõhestunud meelelaadi aluseks olev konflikt. Separatsiooni-individuatsiooni edenedes muundub selline kimbatus sümboolseks valikuks, kas “armastada või vihata”. Depressiivsusele kalduva inimese suurim probleem on see, kuidas armastada nii, et sellega ei kaasneks vihkamisest tingitud hävitust. Enesesse sulgumist eelistava inimese põhiline probleem on, kuidas armastada nii, et sellega ei kaasneks armastusest või selle ihalusest tingitud hävitust (Fairbairn 1952). Ilmselt võime mõlemat dilemmat aeg-ajalt märgata igaühes.
KOKKUVÕTTEKS JA EDASIMÕTLEMISEKS
Lapse suurim vajadus on saada vanematelt kinnitus, et nad armastavad teda kogu südamest ja samal ajal naudivad ka tema armastust. Kui selline kinnitus antakse piisavalt veenvalt ja laps on võimeline seda nõnda ka tajuma (Ogden 2010), võib ta turvaliselt toetuda oma tegelikele objektidele ning suudab järk-järgult, talutavate kahtluste hinnaga algelisest sõltuvusest loobuda. Nõnda on tee vaba psüühilisele kasvule separatsiooni-individuatsiooni elukestvas protsessis. Peamiseks ajendiks ei ole mitte enam püüd luua ja tunda seost objektidega vajaduste rahuldamiseks, vaid järjest enam lähtutakse elu hoidvatest ja jätkavatest kõlbelis-eetilistest väärtustest. Arengu käigus õpitakse ennast salgamata juhinduma igaühe väärikust hindavast vastastikusest sõltuvusest.
Armastusekinnituse püsiva puudumise korral on suhe oma objekti(de)ga sisustatud nii talumatu eraldumisärevusega, et laps ei suuda varase sõltuvuse hoiakutest loobuda, sest see oleks samaväärne igasuguse elulootuse kaotamisega.
Fairbairn väidab, et lapse suurimaks traumaks on pettumine oma soovis olla armastatud ainulaadsena. Lootus, et tema armastus võiks üldse kellelegi vastuvõetav olla, saab niiviisi sügavalt haavatud. Sügav ja püsiv meelehaav survestab last või noorukit (tagasi) pöörduma piiratud rahulduse vormide juurde ja neisse kinnistuma, selleks et püüda nõnda asendusrahuldusega heastada oma ebaõnnestunud katseid luua emotsionaalseid suhteid tegelike inimobjektidega. Põhimõtteliselt esindavadki mitmesugused (sunduslikud) asendusrahuldused suhteid sisemiste objektidega, mille juurde inimene tunneb end olevat sunnitud taanduma, kui tal puudub rahuldav suhe välismaailma objektidega ja võime seda luua — või siis sunnib ta ennast või Teist muutuma ebaloomulikuks.
Kahevahelolekute meeles hoidmist, talumist ja tarimist iseloomustab Hamleti monoloog “Olla või mitte olla?”. Lembit Petersoni tõlgenduses on see ehe näide arutlemisest elutähtsa dilemma üle: peategelane vaeb, milline valik oleks õilsam ehk ülimuslikest väärtustest lähtuv (Peterson 2023). Peterson leiab, et Hamleti kimbatus ei seisne mitte valikus olemise ja mitteolemise vahel, vaid kõneleb väärtuste vaagimisest kristliku moraali ja eetika valguses.
Lisaksin, et tänu piisavale võimele olemist hoida saab valikute vaagimine ehk tarimine üldse võimalikuks.
Hamleti tundetõelist arutlust võiks tõlgendada ka sümboolsena: kas eneses midagi surmata, taandudes unenäolisse enese ja elutunnetusse, tagasi väikelapselikku objektseoste hallutsinatoorsesse maailma, või püüda endiselt pista rinda elu pöörasuste, suhete reetliku mitmekesisuse ja vastuoludega? Teisisõnu, kuidas taluda enese tervemõistuslikkust, kui tõde otsides paljastub ahvatlevalt võimalus mürgitada meelt valede ja näilisusega? Kuidas seejuures kasvada niihästi üllaks kui ka alandlikuks armastajaks ning armastatuks ülimate väärtuste valguses?
Olla või mitte olla — see on küsimus.
Mis oleks üllam — vaimus taluda
kõik nooled, mida vali saatus paiskab,
või, tõstes relvad hädamere vastu,
vaev lõpetada? Surra, magada —
muud midagi, sest nõnda uinudes
kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret,
mis meie liha pärib looduselt.
See oleks lõpetus, mis hardasti
on ihaldatav: surra, magada!
Jah, magada . . . Võib olla undki näha?
Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod
meil võivad tulla selles surmaunes,
kui maise möllu puntrast pääseme, —
see paneb kõhklema; siin peitub põhjus,
miks viletsusel iga on nii pikk
[—]
Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki
ja südiduse loomulikust jumest
saab nukra mõtte põdur kahvatus
ning lennukad ja tähtsad ettevõtted
teelt targutuste tõttu kalduvad
ja kaotavad teo nime.
(Shakespeare 2019: 106–107)
(Artikkel on avaldatud ajakirjas Akadeemia 2026 aasta 1. numbris (lk 71-86).
Artikli aluseks on ettekanded Tallinna Ülikooli korraldatud konverentsil “Lapseootus ja lapse sünd: vaimse tervise väljakutsed ja võimalused pere toetamiseks” (31. oktoobril 2025) ning Eesti Akadeemilise Seksuoloogia Seltsi talveseminaril Arvo Pärdi Keskuses (6. detsembril 2025).)
Kirjandus
A r e n d t, Hannah 2023. Eichmann Jeruusalemmas: Reportaaž kurjuse banaalsusest. Tlk Eda Ahi. Tallinn: Postimees Kirjastus
A r l o w, Jacob A. 1985. The concept of psychic reality and related problems. — Journal of the American Psychoanalytic Association, Vol. 33, No. 3, pp. 521–535
F a i r b a i r n, William Ronald Dodds 1952. Psychoanalytic Studies of the Personality. London: Routledge & Kegan Paul
F o n a g y, Peter 2002. Affect Regulation, Mentalization, and the Development of the Self. New York: Other Press
O g d e n, Thomas H. 2004. On holding and containing, being and dreaming. — International Journal of Psycho-Analysis, Vol. 85, No. 6, pp. 1349–1364
O g d e n, Thomas H. 2010. Why read Fairbairn? — International Journal of Psycho-Analysis, Vol. 91, No. 1, pp. 101–118
P a n k s e p p, Jaak, Lucy B i v e n 2022. Vaimu arheoloogia. Inimemotsioonide neuroevolutsiooniline algupära. Tlk Krista Kallis. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus
P E P 2016 = Psychoanalytic Electronic Publishing. Consolidated Psychoanalytic Glossary 69:i. Https://pepweb.org/browse/document/ZBK.069.0000A
P e t e r s o n, Lembit 2023. Hamleti ilmutus. — Postimees, 23.09
S h a k e s p e a r e, William 1987. Sonetid. Tlk Harald Rajamets. Tallinn: Eesti Raamat
S h a k e s p e a r e, William 2019. Hamlet. Tlk Georg Meri. Tallinn: Hea lugu
S t e r n, Daniel N. 2010. Beebi päevik. Tlk Tõnu Ülemaante. Tallinn: Cum Grano
S ü t t, Meelis 2025. Mehelikkus kujuneb toimetulekus kaotustega. — Postimees, 6.06
S ü t t, Meelis, Ants P a r k t a l 2017. Eestistades Bioni: Wilfred R. Bioni metapsühholoogiline käsitus mõtlemisest. — Akadeemia, nr 2, lk 281–301; nr 3, lk 524–549
T ä h k ä, Veikko 1993. Mind and Its Treatment: A Psychoanalytic Approach. Madison: International Universities Press
W i n n i c o t t, Donald W. 1975a (1956). Primary maternal preoccupation. — Through Paediatrics to Psycho-Analysis: Collected Papers. London — New York: Routledge, pp. 300–305
W i n n i c o t t, Donald W. 1975b (1951). Transitional objects and transitional phenomena. — Through Paediatrics to Psycho-Analysis: Collected Papers. London — New York: Routledge, pp. 229–242