Loodusetu keel ja meel

Psühhoanalüütiline mõtisklus mitte niivõrd loodusest vaid inimesest

Märkasin sotsiaalmeedias jagatuna ja kommenteerituna Kliimaministeeriumi kodulehe teksti „Looduse hüved ehk ökosüsteemiteenuseid“:
https://kliimaministeerium.ee/looduse-huved-ehk-okosusteemiteenused

Mõnikord räägib keel vähem sellest, mida ta kirjeldab, ja rohkem sellest, kes kirjeldab.
Visandan põgusalt, miks mulle paistab, et see tekst kõneleb pigem psüühilistest mina-kaitsetest, kui loodusest, mida määratletakse „inimkonnale kasu toova ökosüsteemi teenuste” kogumina.
Tekstikatkend Kliimaministeeriumi kodulehelt:

„Aastatel 2001–2005, mil üle 1300 teadlase osales millenniumi ökosüsteemide hindamise aruande (Millennium Ecosystem Assessment MEA, 2005) koostamisel, kirjeldati ökosüsteemide seisundit ja osutatavaid teenuseid. Aruande koostamise käigus loodi teaduslik alus ökosüsteemi teenuste klassifitseerimiseks ja seeläbi nende tõhusamaks kaitseks. Millenniumi ökosüsteemide hindamise aruande kohaselt on ökosüs- teemiteenused väga mitmesugused keskkonnakaitselised, sotsiaalsed ja majanduslikud hüved, mida ökosüsteemid inimkonnale pakuvad.“

Delikaatselt võiks Kliimaministeeriumil lehelt leitavat teksti ju nimetada antropotsentristiliseks utoopiaks, kuid sisuliselt tundub see õõvastav oma tunde- ja tunnetusvaesuses:

„Kuna inimese heaolu ei sõltu ainult materiaalsetest asjadest, vaid ka tervisest ja puhtast elukeskkonnast, headest sotsiaalsetest suhetest, turvatundest, samuti vabadusest iseseisvalt valikuid teha ja tegutseda, jagunevad ökosüsteemiteenused väga paljudeks hüvedeks (NB! mitte teksti koostajad ei „jaota“ vaid need „jagunevad“ juba looduses! M.S.), mis toetavad inimkonna heaolu. Millenniumi ökosüsteemide hindamise aruanne (2005) jagab ökosüsteemiteenused nelja rühma:

1. Tugiteenused (ingl supporting services) — teenused nagu aineringe, mullateke, fotosüntees, elupaigad.
2. Reguleerivad teenused (ingl regulating services) — teenused, mis mõjutavad kliimat, vee-, õhu- ja mullak- valiteeti, veevarusid, üleujutusi, samuti tolmeldamine.
3. Varustusteenused, ka tootvad teenused (ingl provi- sioning services) — teenused, mida inimene saab ökosüs- teemilt, näiteks toidu, vee, puidu jm materjalidena.
4. Kultuuriteenused, ka rekreatiivsed teenused (ingl cultural services) — teenused, millega loodus pakub esteetilist ja vaimset naudingut, mis on lõõgastumise koht ja uute teaduslike teadmiste allikas.

Probleem ei ole selles, et kirjeldatakse, kuidas ökosüsteemid inimest toetavad. Probleem on see, et inimese ja looduse suhet kirjeldatakse kitsalt teenuse-tarbija suhtena, ja et niisugusest kirjeldusviisist on juba kujunemas meie peamine viis loodust mõista.
Taolisest ökosüsteemide hinnangust õhkub mu arvates teatavat jäisust, mis on tuttav psühhoanalüütilisest praktikast. Asi pole mitte lihtsalt kantseliitlikus keelekasutuses, vaid hingetus mõtteviisis. Sarnast jahedust võib tunda emotsionaalselt lähedases kontaktist inimestega, kellel keha ja meele vastastikused seosed on teadlikult või teadvustamatult eitatud, tühistatud või järjepidevalt lõhutud. Nõnda taandatakse enda elu ja selle potentsiaali kandvad keha, tundmused ja tunded üksnes pragmaatiliseks kasutamiseks mõeldud ressurssideks. Mida muud oodata siis suhtumisest loodusesse? Masinalt või mehhaaniliselt programmilt muud ei eeldakski, aga seda kahetsusväärsem, kui inimesed ise taandavad osa endast ja teisigi mingisuguseks hingetuks vahendiks.

Psühhoanalüüsis ja teraapias on võimalik aidata inimestel meele ja keha vahelisi seoseid taastada või luua, kuna neil tekib siin võimalus avaneda, et leida oma inimlikkus (sh subjektsus), mida igapäevaelus kaitsvalt varjatakse ka enese eest tehniliste terminite või mingisuguste ideoloogiate taha.
Märgates ühiselus ja riigivalitsemises avalduvat psüühilist lõhestatust ei jää muud üle, kui sellisele mõtte-ja väljendusviisile kaudset tõlgendust pakkuda.

Oma keha ja meele ühtsust lõhestades (või kui nende ühtsuse tunnetamine on kasvamise ja arengu käigus kängu jäänud) taandume pelgalt abstraktsesse mõtlemisse, asendame elatava ja kogetava suhte teoreetiliste kategooriatega. Kehatunnetusest eemaldunud filosofeerimine võimaldab koostada utoopilisi ideoloogiaid, milles kehaline (looduslik) tegelikkus vaikitakse olematuks või tõrjutakse asjasse puutumatuks. Inimene või grupp loob ideoloogilise keel, mis aitab vältida kohtumist oma sisemiste vastuoludega.
Inimene, kes ei talu teise sõltumatut olemasolu, muudab teise oma vajadusi teenivaks objektiks. See toimub ka olukordades, kus me ei talu oma kehast tulenevaid impulsse, tundmusi või mingeid organismi ebamugavaid talitlusi. Ülemäärases ärevuses ja abituses kaldume ennast veenma, et kõik meie meeles ja kehas toimuv peab alluma meie teadlikult kontrollile või muidu hajume ängistuse kaosesse. Lihtne on üle kanda seda nõudmist ka teistele inimestele ja loodusele.

Ma ei soovi süveneda MEA 2005 teksti üksikasjadesse, vaid tõlgendan Kliimaministeeriumi kodulehe kirjutise üldist tonaalsust. Ma võin eksida, kuid mulle näib, et nendes määratlustes ei räägita niivõrd loodusest, vaid väljendatakse inimmeele ja keha vastastikuste seoste eitamist, mida peidetakse võltsilt sooja asjalikkuse taha a´la „loodus pakub kultuurilisi ja rekreatiivseid teenuseid“. Mis juhtub meie inimväärikuse ja kõlblusega, kui taandame oma suhte loodusega teenuseks ja tarbijaks? Või on see juba juhtunud, et me läänelik-linlik elukorraldus on pöördumatult kasusaamise himust ja selle kaotamise hirmust ajendatud?

Meenub Raskolinikov, peategelane Dostojevski teoses „Kuritöö ja karistus“, kes kirjutas ajalehte näiliselt filosoofilise traktaadi, mis sisuliselt oli enesekeskne ja hirmunud, hingeliselt üksildase inimese õigustus oma tapatööle – liigkasuvõtja mõrvamisele. Raskolnikov leidis oma kirjatöös, et teise tapmine on õigustatud, kui selle toimepanija on „erakordne“, s.t mitte tavaline nagu “teised”. Võiks mõelda, et sel moel leidis ta hingelistest kannatustest pääsemiseks enesehinnangut kunstlikult kergitava tähenduse.
Loomulikult pole kohane kõike looduses toimetavat inimtegevust nimetada mõrvaks ega ka liigkasuvõtmiseks, kuid peaksime olema nende võimaluste suhtes äärmiselt tähelepanelikud ja ausad. Ka nende “mõrvade” suhtes, mida me teostame enda tunnete, tundmuste või loomuomaduste suhtes.
Püüangi siin tekstis viidata, kuidas me oma siseilmas leiduvaid vastuolusid tahtmatult või tahtlikult (hooletult) kanname üle loodusele. Millistel asjaoludel ja kuidas me seda teeme, vääriks juba eraldi tähelepanu, kuid mitte selles kirjatükis.

Alandlikkust ja abitust, mida ilmselt paljud meist tunnevad ka looduse hoomamatu võimsuse ees, tõlgendatakse tänapäeval liiga sageli häbiasjana. Häbistamise ja häbi vältimiseks võime üritata vähegi ebaselgeid ja ebameeldivaid tundeid pöörata iga hinna eest millekski muuks, sh üleolekuks, kui ei õnnestu neid tühistada või unustada. Vahel teeskleme suhtluses ka armulikku üleolekut, et vältida painavat hingelist üksildust või võrdse ja vastastikuse suhtega kaasnevaid, võõristamisega seonduvaid ärevusi. Meie abitus ja ärevus tulenevad tavaliselt märkamisest, et teine inimene (ka loodus) on teistsugune, kui oleme eeldanud – ennast määratlev subjekt, mitte üksnes meie vajadusi rahuldav, isetu objekt. Ärevusi vältivate psüühiliste manöövritega varjame (ka tahtmatult) enda vajavust ja sõltuvuslikke kalduvusi teiste teenindajateks ja teenuse pakkujateks „alandamisega“. Jutumärkidega viitan sellele, et teiste aitamine, nn teenimine/teenindamine ja alandlik-hooliv suhtumine teiste inimväärikusse, isegi, kui nende motiivid tunduvad esmapilgul arusaamatud, on pigem tunnistus voorusest, mitte alandav häbiasi.

Looduslik elurikkus ja mõistatuslik jõulisus võib olla hapra enesehinnangu puhul tajutud niivõrd üleva ja võimsana, et ennast sellega võrreldes me ei pruugi suuta tunnistada enese (tinglikku) tühisust ning seetõttu pöörame alaväärsuse üleolekuks, taandades looduse (isikustatud) teenindajaks, teenuse pakkujaks. Umbes nii, nagu imik võiks tõlgendada ema ennastsalgavat hoolitsust. Küps täiskasvanu, kes on samastunud ema poolt väikelapseeas kogetud hoolega, näeb suhet temaga hoopis teises valguses – elu mitmekülgse hoidmise ja armastuse jagamisena. Sellises suhtumises on lugupidavat vastastikusust, milles ei hinnata teist üksnes selle eest, mida kasulikku tollel pakkuda on, vaid eelkõige tema enese pärast. Eelnev on muidugi pealiskaudne ja lihtsustatud tõlgendus, kuid mõttesuund tundub tõepärane ja võimalik.

Tänapäeval nõuab tunnistamine, et oleme meiegi inimestena osake loodust, vist isegi teatavat vaprust ja meelekindlust, elutervet alandlikkust kindlasti.