Oleme liiga sageli pimesi veendunud, et kirjeldame maailma sellisena, nagu see on. Psühhoanalüütilisest vaatenurgast pole sellised kirjeldused mitte kunagi kogu tõde. Enamasti kirjeldame maailma, suhteid ja nähtusi sellistena, nagu me neid taluda suudame. Meie keel ei vahenda üksnes tegelikkust, vaid peegeldab ka viise, kuidas suudame toime tulla teadmatuse, abituse, sõltuvuse, ärevuse, hirmu, süü või häbiga. Seda, mida endas on raske märgata või taluda, võime märkamatult omistada teistele inimestele, ühiskonnale ja ka loodusele.
Sellised projektsioonid ei ilmne üksnes isiklikes suhetes. Need kujundavad ka teaduslikku, poliitilist ja halduslikku keelt. Meie keelekasutus nii esindab kui ka mõjutab seda, kuidas me kirjeldatavaid nähtusi, inimesi ja ümbritsevat tajume, kuidas oma aistinguid ning tundeelamusi tõlgendame. Kui mingi väljendusviis muutub enesestmõistetavaks, tasub lähemalt uurida, millest see tegelikult kõneleb, millist inimkogemust väljendab ja mille eest meid kaitseb.
Kliimaministeeriumi kodulehel avaldatud tekst ökosüsteemiteenustest pani mind mõtlema, kuidas meie sisemaailm võib kujundada viisi, kuidas me loodust mõistame ja temast räägime. Võin selles tõlgenduses eksida, kuid pean võimalikuks, et „teenus“ ja „tarbija“ keelekasutuses ei kirjelda üksnes kaasaja inimese suhet loodusega, vaid peegeldavad ka inimese suhet iseenda kehalisuse, sõltuvuslikkuse ja haavatavusega.
Kliimaministeeriumi kodulehelt leiab järgmise tekstikatke:
„Aastatel 2001–2005, mil üle 1300 teadlase osales millenniumi ökosüsteemide hindamise aruande (Millennium Ecosystem Assessment MEA, 2005) koostamisel, kirjeldati ökosüsteemide seisundit ja osutatavaid teenuseid. Aruande koostamise käigus loodi teaduslik alus ökosüsteemi teenuste klassifitseerimiseks ja seeläbi nende tõhusamaks kaitseks. Millenniumi ökosüsteemide hindamise aruande kohaselt on ökosüsteemiteenused väga mitmesugused keskkonnakaitselised, sotsiaalsed ja majanduslikud hüved, mida ökosüsteemid inimkonnale pakuvad.“
Taktitundeliselt võiks ministeeriumi teksti ju nimetada inimkeskseks kujutelmaks, kuid sisuliselt tundub see õõvastav oma ühekülgsuses, tunde- ja tunnetusvaesuses:
„Kuna inimese heaolu ei sõltu ainult materiaalsetest asjadest, vaid ka tervisest ja puhtast elukeskkonnast, headest sotsiaalsetest suhetest, turvatundest, samuti vabadusest iseseisvalt valikuid teha ja tegutseda, jagunevad ökosüsteemiteenused väga paljudeks hüvedeks, mis toetavad inimkonna heaolu. (Pangem tähele, et mitte teksti koostajad ei „jaota“, vaid need „jagunevad“ juba looduses. – MS ) Millenniumi ökosüsteemide hindamise aruanne (2005) jagab ökosüsteemiteenused nelja rühma:
1. Tugiteenused (ingl supporting services) – teenused nagu aineringe, mullateke, fotosüntees, elupaigad.
2. Reguleerivad teenused (ingl regulating services) – teenused, mis mõjutavad kliimat, vee-, õhu- ja mullakvaliteeti, veevarusid, üleujutusi, samuti tolmeldamine.
3. Varustusteenused, ka tootvad teenused (ingl provisioning services) – teenused, mida inimene saab ökosüsteemilt, näiteks toidu, vee, puidu jm materjalidena.
4. Kultuuriteenused, ka rekreatiivsed teenused (ingl cultural services) – teenused, millega loodus pakub esteetilist ja vaimset naudingut, mis on lõõgastumise koht ja uute teaduslike teadmiste allikas.”
Probleem ei ole selles, et kirjeldatakse, kuidas ökosüsteemid inimest toetavad. Probleem on see, et inimese ja looduse suhet kirjeldatakse kitsalt teenuse-tarbija suhtena, ja et niisugusest kirjeldusviisist on juba kujunemas meie peamine viis loodust mõista.
Taolisest ökosüsteemide hinnangust õhkub minu arvates teatavat jäisust, mis on tuttav psühhoanalüütilisest praktikast. Asi pole mitte lihtsalt kantseliitlikus keelekasutuses, vaid hingetus mõtteviisis. Sarnast jahedust võib tunda emotsionaalselt lähedases ühenduses inimestega, kellel keha ja meele vastastikused seosed on teadlikult või teadvustamatult eitatud, tühistatud või järjepidevalt lõhutud. Nõnda taandatakse enda elu ja selle potentsiaali kandvad keha, tundmused ja tunded eelkõige pragmaatiliseks kasutamiseks mõeldud ressurssideks. Mida muud oodata siis suhtumisest loodusesse? Masinalt või mehaaniliselt programmilt muud ei eeldakski, aga seda kahetsusväärsem, kui inimesed ise taandavad osa endast ja teisigi mingisuguseks hingetuks vahendiks.
Psühhoanalüüsis ja teraapias on võimalik aidata inimestel meele ja keha vahelisi seoseid taastada või luua, kuna neil tekib siin võimalus avaneda, et leida oma inimlikkus (sh subjektsus), mida igapäevaelus kaitsvalt varjatakse nii teiste kui enese eest tehniliste terminite või mingisuguste ideoloogiate taha.
Märgates ühiselus ja riigivalitsemises avalduvat psüühilist lõhestatust ei jää muud üle, kui sellisele mõtte- ja väljendusviisile kaudset tõlgendust pakkuda.
Talumatu sõltuvus pööratakse allutamiseks
Kui me pole võimelised taluma teise sõltumatut olemasolu, allutame ta oma vajadusi teenivaks objektiks. See toimub ka olukordades, kus me ei talu oma kehast tulenevaid impulsse, tundmusi või mingeid organismi ebamugavaid talitlusi. Ülemäärasest ärevusest ja talumatust abitusest ajendatud innukuses kaldume ennast veenma, et kõik meie meeles ja kehas toimuv peab alluma meie teadlikule kontrollile või muidu hajume ängistuse kaosesse. Lihtne on üle kanda seda nõudmist ka teistele inimestele ja loodusele.
Kui keha, meele ja vaimu ühtsuse tunnetamine on kasvamise ja arengu käigus kängu jäänud või lõhestame nende omavahelist seotust muudel asjaoludel, siis võime asendada elatavad ja kogetavad suhted oma mõtteheietustes tehislike teoreetiliste kategooriatega. Filosofeerimine, mis on lahutatud keha, meele ja vaimu kogemuslikust ühtsusest, võimaldab koostada utoopilisi ideoloogiaid – kujutelmi, milles kehaline (looduslik), lõpuni tunnetamatu tegelikkus vaikitakse olematuks või tõrjutakse asjasse puutumatuks. Inimene või grupp loob ideoloogilise keele, mis aitab vältida kohtumist inimomaste sisemiste keerukuste ja vastuoludega.
Hiljuti õnnestus näha kunstnik Jaan Toomiku maali „Põdermees“, millel on erksates tumedates toonides ja rägastikulisel taustal kujutatud üllatunud-ängistunud ilmega, palja ülakehaga mees. Mehe ettesirutatud käte peopesa ja sõrmede asemel on põdrasarved. Ta justkui sooviks neid võõraid moodustisi enda küljest lahti raputada. Tõlgendaksin seda maali oma kirjatüki kontekstis kui ehmatavat ja vastuvõtmatut äratundmist enese ning looduse kehalisest ja vaimsest lahutamatusest.
Tõlgendust järgides võime mõelda, et „Põdermees“ kujutab inimmeelde juurdunud ängi, hirme ja abitust, mis kasvavad välja võõrandumisest millestki looduslikust ja olemuslikult omasest. Kliimaministeeriumi kodulehel osundatud MEA 2005 tekst näib olevat nendesamade juurte maapealne võra – loodus on vastuvõetav ainult siis, kui see on midagi välist ja millega saab suhestuda „klient on (armulik) kuningas“ positsioonilt.
Ma ei soovi süveneda MEA 2005 teksti üksikasjadesse, vaid tõlgendan ministeeriumi teksti üldist tonaalsust. Võin küll eksida, kuid näib, et nendes määratlustes ei räägita niivõrd loodusest, vaid väljendatakse inimmeele ja keha vastastikuste seoste eitamist, mida peidetakse võltsilt sooja asjalikkuse taha, à la „loodus pakub kultuurilisi ja rekreatiivseid teenuseid“, mida tuleb „tõhusamalt kaitsta“. Mis juhtub meie inimväärikuse ja kõlblusega, kui taandame oma suhte loodusega teenuseks ja tarbijaks? Või on see juba juhtunud, et meie läänelik-linlik elukorraldus on pöördumatult kasusaamise himust ja selle kaotamise hirmust ajendatud?
Meenub Raskolnikov, peategelane Dostojevski teoses „Kuritöö ja karistus“, kes kirjutas ajalehte näiliselt filosoofilise traktaadi, mis sisuliselt oli enesekeskne ja hirmunud, hingeliselt üksildase inimese õigustus oma tapatööle – liigkasuvõtja mõrvamisele. Raskolnikov leidis oma kirjatöös, et teise tapmine on õigustatud, kui selle toimepanija on „erakordne“, s.t mitte tavaline nagu „teised”. Võiks mõelda, et sel moel leidis ta hingelistest kannatustest pääsemiseks enesehinnangut petlikult kergitava tähenduse.
Loomulikult pole kohane kõike looduses toimuvat inimtegevust nimetada mõrvaks ega ka liigkasuvõtmiseks, kuid peaksime olema nende võimaluste suhtes äärmiselt tähelepanelikud ja ausad. Ka nende „mõrvade” suhtes, mida me teostame enda tunnete, tundmuste või loomuomaduste suhtes.
Püüangi siin tekstis viidata sellele, kuidas me oma siseilmas leiduvaid vastuolusid tahtmatult või hooletult kanname üle loodusele. Millistel asjaoludel ja kuidas me seda teeme, vääriks juba eraldi käsitlust.
Alandlikkust ja abitust, mida ilmselt paljud meist tunnevad ka looduse hoomamatu võimsuse ees, tõlgendatakse tänapäeval liiga üheselt häbiasjana. Häbistamine ja häbi seostuvad enamasti hülgamisärevusega, mille vältimiseks võime üritada vähegi ebaselgeid ning ebameeldivaid tundeid iga hinna eest pöörata juba enne nende teadvustumist millekski muuks, sh üleolekuks, kui ei õnnestu neid tühistada või unustada. Vahel teeskleme suhtluses ka armulikku üleolekut, et vältida hingelist üksildust või võrdse ja vastastikuse suhtega kaasnevaid, võõristamisega seonduvaid ärevusi. Meie abitus ja ärevus tulenevad tavaliselt märkamisest, et teine inimene (ka loodus) on teistsugune, kui oleme eeldanud – ennast määratlev subjekt, mitte üksnes meie vajadusi rahuldav, isetu objekt. Ärevusi vältivate psüühiliste manöövritega varjame (ka tahtmatult) enda vajavust ja sõltuvuslikke kalduvusi teiste teenindajateks ja teenuse pakkujateks „alandamisega“. Jutumärkidega viitan sellele, et teiste aitamine, nn teenimine/teenindamine ja alandlik-hooliv suhtumine teiste inimväärikusse, isegi kui nende motiivid tunduvad esmapilgul arusaamatud, on pigem tunnistus voorusest, mitte alandav häbiasi. Meenutagem, et ladina keelest pärit sõna „minister“ tähendab teenijat ja abilist, mitte valitsejat.
Looduslik elurikkus ja mõistatuslik jõulisus võib olla hapra enesehinnangu puhul tajutud niivõrd üleva ja võimsana, et ennast sellega võrreldes me ei pruugi suuta tunnistada enese tinglikku väiksust ning seetõttu pöörame alaväärsuse üleolekuks, taandades looduse isikustatud teenindajaks, teenuse pakkujaks. Umbes nii, nagu imik võiks tõlgendada ema ennastsalgavat hoolitsust. Küps täiskasvanu, kes on samastunud ema poolt väikelapseeas kogetud hoolega, näeb suhet temaga hoopis teises valguses – elu mitmekülgse hoidmise ja armastuse jagamisena. Sellises suhtumises on lugupidavat vastastikusust, milles ei hinnata teist üksnes selle eest, mida kasulikku tollel pakkuda on, vaid eelkõige tema enese pärast. Eelnev on muidugi pealiskaudne ja lihtsustatud tõlgendus, kuid mõttesuund tundub tõepärane ja võimalik.
Tänapäeval nõuab tunnistamine, et oleme meiegi inimestena osake loodust, vist isegi teatavat vaprust ja meelekindlust, elutervet alandlikkust kindlasti.
(Lugu on avaldatud 29.08. 2026 Postimehe nädalalõpu lisas Trinokkel:
https://trinokkel.postimees.ee/8523668/meelis-sutt-loodusetu-keel-ja-meel)