Naine ja mees saavad esiklapsele elu edasi andes emaks ja isaks. Teatud mõttes on ema ja isa aunimetused, milles sisaldub elu loomulik, imeline ja vastuoluline ülevus. Vanemlikud tähissõnad viitavad lisaks soojätkamise võimekusele ka vastutusele oma kavatsuste elluviimisel. Seda nii seoses lastega, kui sümboolselt kogu elutegevuse suhtes.
Emalikuks ja isalikuks võime nimetada kõiki voorusi, kõlbelisi tõekspidamisi, teadmisi ja tegevusi-talitlusi mis on vajalikud elu kui sellise jätkuvuse tagamiseks. Seda nii lähi-, kui pikemas vaates. Nende ülesannete täitmiseks ei pea igaüks isegi bioloogiliselt emaks ja isaks saama.
Kahjuks mitte kõik emad-isad pole (näiteks, põlvkonniti juurdunud traumaatiliste mustrite, psüühiliste või füüsiliste vaevuste vms tõttu) suutelised piisava järjepidevusega täitma emalikke-isalikke ülesandeid viisil, nagu nende järglaste arenguvajadused seda eeldavad.
Elu uus algus
Rahvasuus liigub nii ilusaid, naljakaid kui halvustavaid kõnekujundeid, mis väljendavad inimlikke ihalusi, ärevusi ja hirme seoses sooliste erinevuste, sugulise vahekorra, lapse saamise ja kaasnevate asjaolude suhtes.
Kristlikus käsitluses mees sünnitab lapse ja naine toob ta ilmale. See kujund viitab ka ilmalikult mõistetavale asjaolule, et elu on viljastatud juba enne lapse sündi. Inimestena me pole elu loojad vaid loodu edasi andjad. Kumbki, ei mees ega naine, ei saa üksi uut elu viljastada ega ilmale tuua, kuigi viljatusravi võimaluste ekslikud tõlgendused võivad sellist muljet soodustada.
Isalikkust lahti mõtestades peame tahes-tahtmata arvestama soolise ja seksuaalse ambivalentsusega. See tähendab, et nii nagu naised, on ka mehed ilmale tulnud naisest. Nii tüdrukute kui poiste kõige esimeseks, sünnijärgse samastumise sihiks on tavaliselt ema, nagu imik oma esimestel elukuudel on olnud võimeline teda märkama, tajuma ja tõlgendama. Ema tähendused naisena, isa tähendused mehena ja enese tähendused poiss-lapsena hakkavad pojal ilmnema füüsilise kasvamise ja psüühilise arengu käigus. Tähenduste loome e sümboliseerimine toimub lapsel igapäevaselt, mille käigus mõned valusad seosed ja väljakannatamatud vastuolud tõrjutakse psüühiliste kaitsemehhanismide abil alateadvusse, kus nad jätkavad meeleelu sihipärast suunamist.
Arengu ja kasvamise käigus toimub mitmeid tahtlikke või alateadlikke samastumisi kummagi vanemaga, nende vahelise suhtega, samuti õdede-vendade ja teiste lähedastega, kel on oluline osa lapse elus. Eneseteadmus ehk teistest eristuv identiteet, milles on määrav osa ka seksuaalsusel (või selle eitamisel), kujuneb samastumiste ja vastandumiste läbitöötamise tulemusena. Liikumine toimub iseseisvuse suunas ning on elukestev ihade-soovide ja võimekuse-võimaluste vastuoludest pingestatud teekond.
Psüühilise iseseisvusega pean silmas suutlikkust saada aimu endas ja endaga toimuvast, oma võimekusest ja võimetusest, ning suutlikkust arvestada vajaduste rahuldamise otsinguil nii sisemise kui ka välise tegelikkusega ehk mina ja mitteminaga. See tähendab võimet taibata nii oma aktiivset kui ka passiivset osalust oma vaimu- ja hingeelus ja erinevates suhetes üldiselt.
Kõikvõimsuse illusioon
Piiride ja erisustega arvestav paindlikus ning empaatia võrsuvad kõikvõimsuse illusioonist. Lapsega eluliselt olulise ühenduse loomiseks, tema loomupärase arengu ja kasvamise soodustamiseks häälestub ema sünnituse järel poja vajadustele ja meeleseisunditele, moodustades lapsega dünaamilise duo, mida too tajub enesekeskse ja lahutamatu tervikuna. Sellises suhtes puudub vastastikusus (imikul ja emal on erinevad «rollid» teineteise suhtes) ja see ongi lapse subjektsuse kujunemisel oluline. Hoolitseva hoidmise kaudu kogeb ja õpib poiss armastust, mis lähtub tema loomuviisiliste vajaduste märkamisest, nendega arvestamisest ja rahuldamisest.
Vaatamata ema püüdlustele oleme esimestel elukuudel arvatavasti kõik kogenud mingis algeliselt ehedas vormis ka surmahirmu ja üksildusärevust. Need ei puudu kirglike armastuse tunnete kimbust ka küpsemas eas. Enam-vähem talutavad frustratsioonid soodustavad lapsel oma reaktsioonide põhjuste märkamist, enese ja teise elutervet eristamist ja järjest enam tegelikkusega arvestavate arusaamade loomist enesest ning suhetest. Ilmaelust üldse.
Loomulikult pole väikelaps võimeline oma kogemusi nõnda sõnastama, kuid mälujälgedes säilivad eredaimad ja vapustavad elamused, mis mõjutavad meid edasise elu käigus nii eneseteostuse, armastuse ja õnneotsingute, kui ka ebaõnnestumise alateadlike prototüüpidena.
Oluline pole üksnes vajaduste sobiv rahuldamine, vaid ema empaatiline kohalolu. Näiteks toitmisel ei paku ema üksnes oma rinda või lutipudelit vaid oma keha ja meele ühtsust, millest laps manustab nii keha- kui vaimutoitu ning leiab aluse tärkavale mina-tundele ja enesehinnangule.
Ema armastus
Ema armastus väljendub isetus helduses ja hoolitsuses ning võibolla ka kurvavõitu nentimises, et kuigi poeg on tema kehas kasvanud ning sealt ilmale tulnud, on laps siiski temast oluliselt erinev. Enamasti sellise erinevusega arvestamine pigem täiendab ja rahuldab ema naiselikku meelsust. Mõnikord võib aga ema pojasse projitseerida elu jooksul kogetud valusad pettumused ja kannatused, mida siis elatakse tahtlikult või tahtmatult poisi peal välja otseselt või, oma hingehaavu lapse ülemäärase idealiseerimise taha peites, tolle (soolisi) isikupärasusi eitades või tühistades.
Nõnda võib poisil kujuneda funktsionaalne vale-mina, mis on suunatud teiste soovide ja projektsioonide rahuldamisele, kuid mille varjus elatakse oma siseilmas üksildaselt ja õnnetult. Murdeea seksuaalsuse tärgates võib seetõttu rahulduse otsimine kapselduda üksnes fantaasiatesse. Äärmuslikel asjaoludel leitakse väljapääs vägivaldse tonaalsusega (sadistlikes või masohhistlikes) suhetes-suhestumistes ning vahekordades, mille puhul ei arvestata teise inimese isikupära, tunnete, soovide ega vajadustega. Suhteid tunnetatakse läbi võitude-kaotuste vaatenurga.
Isa eemalolek, emotsionaalne kättesaamatus, hoolimatus või vägivaldne suhtumine pojasse lõhub poja psüühilisi iseseisvumispüüdlusi ning isiksusena kasvamist. Isaga seonduvad järjepidevad halvad või koguni puuduvad kogemused jätavad poja piinavasse üksildusse oma siseilma vastuolude ja keerukustega, eriti haavatavatel ja kriitilistel eluperioodidel. Kui lapse- või murdeeas poisi isa sureb või lahkub pere juurest, võib poeg tunda, et elu jääb seisma.
Mida enam isa on kindel oma loomupärases mehelikkuses, seda enam on tal vabadust kasutada oma mehelikku ja naiselikku potentsiaali oma naise ja lapse suhte kaitsmiseks ja kindlustamiseks. Mehe isalikkuse arengut toetab muuhulgas ta enda varase lapsepõlve kogemus ema hoolitsusest, mis on meelde «sisestatud» ja sellisena tõlgendatav naiselikkuse-emalikkusena. Sisuliselt tähendab see võimekust isetu väärikusega häälestuda poja alles kujunevale meeleilmale, mida juhivad algelises vormis tungid ja tähendused. Kuigi laps eristab juba väga varakult isa ja ema, otsib ta esialgu isas pigem ema(likkust). Psühhoanalüüsis näeme tihti, et isa on poja varases kujutluses sarnastes toonides, nagu isa (ja ema enda isa ning teised mehed koondkujudena) on mehena ema meeles ning alateadlike suhtumiste kaudu lapsele sellisena edasi antud ja tolle poolt vastu võetud.
Isal on lapse ja ema suhtes kolmanda osapoole vältimatu roll. Selle tunnistamine ja täitmine võimaldab nii pojal kui emal oma meeleilma vastavalt arenguvajadustele ümber kujundada, kasvada välja vastastikusest sõltuvusest võimalikult vähese hingevalu ja ärevusega.
Ema kui naine
Nõnda muutub ema poja arusaamades vajaduste rahuldajast ja keelajast teistsuguseks ihaluse sihiks – naiseks, keda isa ihaleb ja kellega ema suhestub hoopis teistsugusel viisil, kui temaga. Poeg võib esialgu üritada igal võimalikul moel taastada kaotatud kontrolli ema ja tolle keha ning selle andide üle, mida poiss on seni tajunud temale kuuluva ainuõigusena. Poeg võib käituda meeleheites vägivaldselt, püüda ema ja teiste tähelepanu agressiivsel moel, lootes (sümboolselt) hävitada kõik takistused õndsa taasühinemise teel esimese armastatuga – emaga. Mõnede meeste jäikade, privaatselt või avalikult teostatavate vägivaldsete (ka seksuaalsete) stsenaariumite juhtivaks motiiviks ongi varase lapsepõlve sümbiootilisse suhtesse kinnistumine ja kohest ning otsest rahuldust pakkuva objekti otsimine või teise inimese sunniviisiliselt selleks taandamine.
Isalik armastus
Äsjane kirjeldab vältimatult vajalikku meelemuutust poisi psüühilises ülesehituses. Kui ema saavutab poisi silmis ihaldusväärse naise staatuse, kelle sarnast poeg tulevikus ka endale võib leida ja kelle südame võita nagu mehed muiste, siis muudab see varase ema-lapse suhte-paradiisi kaotuse talutavamaks. Nõnda ei lammuta ka eesootavad ilmajäämised või loobumised poja meele tasakaalu murdeea tungitormides. Kui mehel on isana raske usaldada oma mehelikkust või on ta isalikud eeldused naise poolt järjepidevalt tühistatud, siis paraku samastub poiss ka nende suunaviitadega mehelikkuse ja küpse seksuaalsuse kujundamise teel.
Isa tasakaalukus ja mõistvus poja pürgimuste suhtes võimaldab ka emal taluda väikese «metsalise» ahastavaid või otseste seksuaalsete viidetega avaldusi. Samuti võimaldab isa vastuvõtlikkus poisil samastuda meheliku poolehoiuga, taltuda ja taluda oma «alamõõdulisust» ning lapselikku küündimatust täiskasvanulikkusteks, saades isalt kui samasuguselt peenisekandjalt hädavajalikku toetust usalduse kasvatamiseks enese kujuneva mehelikkuse suhtes. Tänu isalikule armule julgeb poiss olla võistlev ja jõuline ilma vägivaldsuseta, pürgida võitjaks ilma teisi alavääristamata ja olla murdeeas ning edaspidi kirglik ja tundlik ilma liigse häbi, hirmu või süütundeta. Vastasel juhul võivad nooruki hinge kinnistuda alaväärsustunded ja -hinnangud oma seksuaalse võimekuse ja meheliku väärtuse suhtes, mida siis kogu järgneva elu jooksul väiklaselt kompenseerida. Või lähisuhetest koguni taanduda.
Soome psühhoanalüütik Vesa Manninen on tõdenud, et mehelik identiteet rajanebki vastuoludele ning saab kujundatud kaotuste poolt – me ühtaegu ihaleme olla kellegi jaoks ainus ja eriline ning samas ka ennastunustavalt lahustuda temasse, keda ihaleme. Soovime olla iseseisvad ja sõltumatud, aga kardame, et nõnda jõuame üksildusse ja kõrvalejäetusse. Igatseme leida tõepärast enesetunnetust, aga soovime vältida sellega kaasnevaid ebameeldivusi jne. Isalik vaade ja lähenemine kuluvad siin kimbatuste leevendamiseks marjaks ära. Nagu eelnevalt nägime, aitab isalikkus kasutada ambivalentsust kui potentsiaali, et liita erinevusi ühtsesse struktuuri ilma, et midagi neis alavääristaks, tühistaks või et neid üksteiseks taandaks. Igapäevaselt ja ka pisiasjades, armastavalt ja kõlbeliselt.
Meelis Sütt
*Artikkel on avaldatud 06.06.25 ajalehes Postimees pealkirjaga „Isalik hool on poisi mehistumise võti.“ Võrguväljaandes „Mehelikkus kujuneb toimetulekus kaotustega.“