Valu ja saldused*
Meelis Sütt
Võime kujutleda, et me alateadvus on saladuslik, kuid olemuslikult isikupärane tantsupartner, kellega ühes läbi elu keerutada. Saladused, salapära ja mõistatuslikkus võivad olla omamoodi võluvad, kuid samas ka heidutavalt hirmutavad. Nagu esimene kohting tundmatuga.
Mida saladuslikumaks me oma vastuolulisi himusid, hirme ja hingehaavu teadvusest alateadvusse tõrjume, seda hoogsamalt nad võrgutavad meid tantsuvõttesse ning üritavad liikumismustreid juhtida. Aeg-ajalt oleks otstarbekas uurida, kellega ja mis tantsu me sisimas tantsime. Nii loome endale rohkem arenguvabadust.
Meeleilmas võib nimetada saladuseks kõike eneses puuduliku, valuliku või vastuolulisena tajutut, mis on teadvusest tõrjutud, ümberpööratud, enesest välja suunatud või eitatud. Ülitundliku ja haavatava meelelaadi puhul võivad isegi ülevoolavad meeldivad tunded kutsuda esile ärevuse ja seetõttu saada kogetud traumaatilistena. Seetõttu võib sugeneda tunnetus, et parem on vältida tundeid ja üldse kõike, mis neid võiksid esile kutsuda, sest emotsioonid võivad lahvatada kontrollimatuks ja ärevust tekitavaks palanguks.
Saladuste suhet enesega saab jaotada vähemalt kolmeks:
- Täielikult tõrjutud ja tahtmatult enese eest suletud. Väga varajastel lapsepõlve läbielamistel puudubki enamasti aistinguid tõlgendav ja kujustav mälupilt – sümboolne esitus. Vaatamata sellele mõjutavad need pimedad ja tummad jäljed psüühikat, kehatunnetust ja käitumist. Tundmused ilmuvad sellistel puhkudel tundeellu tuttavlike, kuid mõistetamatute, võibolla ka häirivate aistingutena, mis justkui ajendavad mingil viisil tegutsema. Need märgatakse arusaamatu paine või sundusena, sest sümboliseerimata mälujälgedel pole olnud võimalust psüühilise
läbitöötamise abil õppimisväärseks kogemusteks kujuneda. - Eelteadvuslikkus ehk aimdus millestki. Näiteks, midagi on justkui keelel, aga ei oska välja öelda. Elamus on sel juhul sümboliseeritud ja töödeldud kogemuseks, kuid vastuolulisuse tõttu pigem tõrjutakse teadvusest kuna tekitab ärevust.
- Projitseeritud – enesest eemale suunatud ja oma elust eraldatud. Märgatakse teiste valu ja kannatusi, või siis vägivaldsust, ning süvenetakse nendesse. Sel vastuolulisel viisil toimub tunnete ja minapildi lõhestamine, kaudselt ja teadvustamatult aga enesest eraldatud tunnete või probleemidega kontakti otsimine, nendega sideme hoidmine.
Valuline või ka püsivalt vastumeelne seksuaalvahekord on sümptomina tark ja nutikas. Sugulise vahekorraga seonduvat valu, hirme ja vastumeelsust uurides saame teada, millist sõnumit need kannavad selle kohta, millest end järjekindlalt ilma jäetakse. Oma erisugustest vajadustest võõrandumine kergendab enese kui iseseisva subjekti allasurumist ja nii teiste kui enese projektsioonide objektiks olemist. Kauakestva ja püsiva valu korral võib valu ja sellega seonduv enesetühistamine muutuda osaks naise identiteedist.
Valu tuletab end meelde füüsilise või psüühilise kohalolekuga, näiteks hirmuna, et “sa ei tohi pöörata tähelepanu oma vajadustele subjektina, või saad valuga karistada!” Ja seda mitte ainult suguelulises mõttes.
Valuliku mõistatuse lahendamiseks on oluline pöörata hoolivat ja empaatilist tähelepanu küsimustele: milline on saladuse tähendus naisel endale, mida ta peidab enda eest, milliseid vastuolulisi tundeid, vajadusi, sündmusi, tähelepanekuid? Milliseid enese või teiste jaoks tundlikke teemasid hoiab valule keskendumine teadvustumast?
Taoliste küsimusteni jõudmine vajab piisavalt aega, et oleks võimalik leida motivatsiooni ja avastada sobivad tingimused psühhoseksuaalseks arenguks ning kasvuks isiksusena. Just nimelt! Psühhoanalüütilises vaates on meeleilma sisekonfliktide ja vajakajäämistega tegelemise kaugemaks sihiks isiksuslik areng ja küpsemine. Psüühiliste vastuolude pideval tõrjumisel ja eitamisel võib sugeneda allasurutud rahulolematus ja tugevnevad vägivaldsed impulsid, mida on raske kontrollida. Rahulolematuse pinge ja paine võivad väljenduda valus vahekordade ajal, sest samal ajal
sooviks seksi asemel parajasti hoopis midagi muud. Näiteks hingelist lähedust ja hellust. Või hoopis valu leevendavat selgust. Osaliselt teadvustamata asjaoludel võidakse otsida ka üha
uusi partnereid, keda võrgutada või kellel lasta end võrgutada, kuid suguühteni ei pruugita jõuda. Samas, mõnel naisel ei pruugi suguelundite valulikkus iga partneriga ilmnedagi.
Sellisel sunduslikult erootilisel viisil toimetades soovitakse enemasti teadvustamatult kontrollida lisaks oma veetlusele ka oma keha piire ja toidetakse illusiooni, et kontrollitakse oma elu. Kahjuks elatakse nõnda välja hoopis sõltuvusmustrit. Vaikimine ja valu. Kui naine on vait oma vajaduste suhtes, ta võib küll rääkida ja mõelda palju, kuid kui ei käsitle midagi sisulist või siduvat, siis paraku ta ei saa tunda end tervikliku ja kooskõlalisena. Enese ees mahavaikitud osa muutub põletavaks frustratsiooniks, viha pulbitseb ja suundub enese vastu, kui ei leia väljapääsu mõistmisse. Nõnda väetatakse soodsat pinnast ärevushäire või depressiooni tekkeks, ka mitmesuguste sõltuvuste kujunemiseks.
Valust vabanemine on võimalik eeldusel, et otsitakse ühendust oma siseilma tõelisusega. Isegi kui sel teekonnal sugeneb hirm, ärevus, süütunne või häbi. Sõnu ja kirjeldusi on tarvis oma aistingute ja tundmuste sümboliseerimiseks. Seda eelkõige selleks, et saavutada mõjutav osalus oma elus ja enesega toimuvas. Tunnetest rääkimine eeldab, et keegi märkab ja kinnitab ebalevat äsjaavastatut, püüab aidata leida tähendusi ja seoseid, muutes seni võõra ja tõrjutu omaseks, võimaldades ka endal kaastunnet ja armastust oma haavade või äsjatärganud aimduste suhtes.
*Artikkel ilmus 2023. aastal ajakirjas Eesti Naine