Airi Värnikult ilmus 29. novembri Postimehes sisukas lugu: “Loodusrikkuse kahanemisega paralleelselt on vaesunud meie sisekosmos”.
Artikli temaatikaga haakudes kirjutan mõned mõttekatked, mis on mul juba mõnda aega meelel pakitsenud. Need vajavad kindlasti põhjalikumat seedimist ja edasiarendamist. Loodetavasti sobivad need ka üldisemaks aruteluks asjatundjate hulgas, kes mingilgi moel tegelevad erialaselt inimese psüühikaga.
Tundub, et vaimsest tervisest kõneletakse psühholoogide, psühhoterapeutide ja psühhiaatrite hulgas kohati üpris kitsapiiriliselt ja isegi eksitavalt. Muidugi, inimene on tervik, kelles ühtivad keha, vaim (ing k „spirit“ või „mind“) ja hing (kr k, ing k „psyche“), kuid kui spirituaalsuse ja religioossusega ei arvestata, või neid koguni eitatakse või alavääristatakse, siis ei sobiks rääkida ka “vaimsest tervisest”, mis on iseenesest üpris vastuoluline sõnaühend.
Kõigele sellele vaatamata ei saa kuidagi märkimata jätta seda kasu, mida „vaimsele tervisele“ tähelepanu pööramine on Eesti inimeste hinge- ja vaimuelu kosutamiseks toonud.
Tõlkes kaduma läinud?
Psühholoogia ja psühhiaatria on teadusena tulnud eesti keelde teiste keelte kaudu, samuti psühhoteraapiad. Jätan siinkohal need arengud ja tähissõnade etümoloogia puutumata.
Kuigi sõnaraamat lubab tõlkida inglise keelse “mind” ka vaimuks, nagu ka kreeka ja inglise keelne “psyche” võib olla eestindatud hingeks, meeleks ja vaimueluks (vrdl. psühhiaater – hingetohter), samuti inglise keelne „mental“, on eesti keeles neil siiski oluline vahet teha ja sisu poolest eristada. Asi ei ole ju mitte üksnes sõna tähenduses, vaid nende sõnade kui mõistete erialases/valdkonna-eripärases sisus ja seostes, millega kirjeldatakse inimese meelt/psüühikat käsitlevaid definitsioone ja luuakse praktikas kasutatavaid teooriaid.
Tõsi, eesti keeles on aja jooksul kujunenud üpris suur segadus „hing“, „vaim“, „meel“ ja „psüühika“ kasutamises nii erialastes keeltes kui kõnekeeles. Seda olulisem on nende eristamisega erialastes oskussõnastikes tegeleda.
Oleme Ants Parktaliga käsitlenud „meel“ kasutamise sobivust psüühika sünonüümina 2017 aastal Akadeemias ilmunud artiklis „Eestistades Bioni: Wilfred R. Bioni metapsühholoogiline käsitus mõtlemisest“. Uku Masingu ideedele toetudes selgitame seal, miks „meel“ sobib psüühika sünonüümiks ja praegu aistingu-organite talitluste (puutumine, nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine) nimetusena kasutusel oleva „meele“ asemel sobiks pigem „võime“.
Lähtudes üksnes RHK (Rahvusvaheline Häirete Klassifikatsioon) või DSM (Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders) diagnostilistest kirjeldustest, ja sellega ka piirdudes, on minu arvates kohane kõneleda eesti keeles pigem meeletervisest, nagu soomlasedki ütlevad: „mielenterveys“. Või ka psüühilisest tervisest.
Kui me ei tunnista ega uuri erinevusi, millele viitavad „vaim“, „hing“, „meel“ ja „psüühika“, siis võib juhtuda, et “vaimsest tervisest” kõneledes me kogemata kaaperdame või tühistame kõnekeeles spirituaalsed (milline võiks olla selle eestikeelne vaste?) tähendused ja nende usundilise sisu, sh ka tavamõistes vaimsuse. Süveneb oht, et me emakeelne kõnekeel ja meele-elu vaesub, frustreerub ja nüristub segaste tähenduste kattuvuse tõttu. Spirituaalsus taandub nõnda vaimuvaesele pragmaatikale.
Usun, et on hädavajalik nendele asjaoludele vaimuvalguses tähelepanu pöörata.