Sõim ehk needmine võib olla inimestevahelistes suhetes tegelikult ja tõeliselt tajutav mõjujõud. Meenutagem, kuidas oleme end tundnud, kui keegi on meid kas või põgusalt, kuid veenvalt sõimanud? Pehmelt öeldes – kehvasti, oletan. Siin pole ilmselt tegemist maagiaga, vaid tõepoolest – me tajume teise sõnadest ja hääletoonist midagi, mis saab meid tundma end lööduna, haavatuna, tõrjutuna või tühistatuna-sobimatuna. Veelgi enam, teine ei pruugi isegi kasutada needmissõnu, vaid piisab aimatavatest tähendustest, hävitavast ilmest ja hoiakust.
Arusaamatus võõrkeeles öeldu on meile adutav just vaenulike, hävitavate või põlastavate tundetoonide kaudu, mis jõuavad me hinge ning „keerutavad tolmu üles“, et mitte öelda: „ajavad s..a keema“ (see tähendab, et teise agressiivsus jõuab me meeleilma, mõjutades me instinktiivseid seedimistalitlusi („armastus käib kõhu kaudu“, seda ka vaimse ja tunderikka toidu kaudu)) ja hirmutavad. Mõnikord häbitud roppused ka sütitavad ja erutavad. Oleme seetõttu nagu „äratehtud.“ See tähendab, et võime
tunda, kõnelda ja käituda, justkui polekski me „mina ise,“ vaid justkui mingi kuri vaim oleks me sisse pugenud-saadetud. See on omal moel üheks tunnuseks, et miski inimlik pole meile täiesti võõras. Seda enam, et kui oleme ise kellegi-millegi suunas ropendanud (kasvõi mõtetes), siis võime tunda teatavat kergendust, sest oleme oma talumatud tunded ja ängistavad sisekonfliktid teisesse suunanud, need endast eemale paigutanud.
Heal juhul paistavad kaugemalt asjad paremini ära ja me saame need tunded hiljem, seedinuna jälle omaks tunnistada. Arusaadav, et see pole kerge ega lihtne. Kuid nii toimub küpsemine ja areng, sest nõnda nimetatud negatiivsuse ja negatiivsete tunnete tõrjumine või teadlikult kõrvale jätmine, jõuliselt positiivsusega asendamine, võib valu ning haavasid pigem kapseldada ja seeläbi meid nii sisemiste kui väliste „rünnakute“ ees kaitsetuks ning haavatavaks jätta. Võiks isegi öelda, et nõnda saab kujuneda tundetarkus.
Kuidas seostub taoliste jõuliste tunnetega viisakus?
Pakun, et keele kaudu ja sisuliselt. Eelpool kirjeldasin, kuidas tunded ja sõnad võivad meid teadvustamatult, kuid seda enam jõuliselt mõjutada. Teine viis, mida põgusalt üritan kirjeldada, on sõnade mõju tähenduste kaudu, millel samuti ei puudu oma
alateadlikud, nö unustusse varjule tõrjutud seosed. Ühest küljest, viisakus on sõna, mille tänapäevane tähendus paistab olevat taandunud kombekusele ehk õpitud, ühiskondlikult soovitavale käitumisele. Naljaga pooleks: kombekus tuleneb saksa keelest ja seostub kommiga – kui oled viisakas, saad kommi.
Teisalt aga tähendab viisas Põhja-Eesti kunagises keelekasutuses ja soome keeles tarka ja arukat (Vana kannel 3.). Tark tähendab: selge, terava mõistusega, mõistlik, õige, otstarbekas. Aga ka: heatahtlik nõid, rahvaarst, ennustaja. Soome (merja?)-ugri sugulaskeeltest õnnestub välja noppida veel vasteid: osav, täpne, täpselt tabav või töötav, terane, tähelepanelik, põhjalik, kiire, kokkuhoidlik, erk, hoolas, ettevaatlik. Pole ilmselt juhus, et tarkusel (targal) on sama tüvi sõnaga tari, mis tähendab muuhulgas
taipamist, arusaamist, märkamist, tabamist, kokku köitmist (ehk seoste nägemist ja nende kokkuvõtmist). Aru lisab viisaka omadustele veel mõistlikkuse, arusaamise, teadasaamise, oletamisvõime, väärtuse mõistmise, seletamisvõime jms (Eesti etümoloogia sõnaraamat, Sünonüümisõnastik http://www.keeleveeb.ee/).
Kokkuvõtvalt: viisakas inimene saab aru teis(t)e motiividest – olgu need siis nõrkusest, valust või enesekaitse vajadusest ajendatud või vägivaldsuse eesmärgil meile suunatud (ka viisakana või humoorikana paistvad) sarjamised-materdamised – ja käitub targalt ehk mõistvalt ning ettenägelikult. See ei pruugi alati ja kohe-kiiresti õnnestuda, nii läheb pigem isega harva, sest ägedad ja arusaamatut tunded vajavad tarimiseks aega ja (meele)ruumi.
Nõnda mõeldes on tagantjärele tarkus siiski tarkus: oma tundeid ja vastuolusid seedinuna loome oma meelevabadust ning -kindlust. Needmise mõjudest arusaanuna kasvatame oskust olukorda-toimunut selgitada. Vajadusel andestust paluda või vabandamist oodata.
Nõnda mõtiskledes on võimalik nentida, et needmine ja mõistmine/hoolimine on vastastikused, kohati isegi vajalikud protsessid, mitte ilmtingimata vastandlikud, teineteist asendavad, tühistavad või heastavad tegevused.