Meelejäts
Now I Know
Agan-Viinikainen-Mälgand-Kallio
Ain Agan 2015
Agan-Viinikainen-Mälgand-Kallio on eesti ja soome rahvusest muusikameistrite kooslus, kelle looming ja esitusviis plaadil „Now I Know” lubab väita, et nad viljelevad soome-ugri meelset jätsi (jazz) ning seetõttu kuuluvad täieõiguslikult maailmamuusika kirevasse paletti. Muusika, pealkirjade ja luuletuse sõnad, nendest moodustatud kujundid ning ümbrise pildimaterjal loovad omavahel suhestatuna mitmemõõtmelisi muljeid ja võimaldavad erisuguseid meeleimprovisatsioone ja tõlgendusi.
Plaadi pealkiri avab sellel leiduva muusika olemuse. „Now I Know” pole hüüdlause vaid kandev tõdemus, mis on tiine ajaloost, kultuurist ja isiklikest kogemusist. Vääriline avamäng muusikale. Tõlgituna tähendab ingliskeelne pealkiri: nüüd ma tean. Eesti ja soome keeles on teadma tähendused suhteliselt sarnased. Seejuures, mõlemas keeles esinev vaste “tundma” viitab ka kehalisele tajule. Mingis aja-kihistuses kasutati soomekeelses piiblis sõna „tundma” ka seksuaalses tähenduses: Maarja seletas inglitele, et ta on rase, kuigi ei tundud Joosepit.
Seksuaalsuhte üks võrdkujusid on millegi uue teke paaritumisvahekorra kaudu. Muusika kuulamist võiks võrrelda selle valemi järgi nõnda: meel haarab endasse muusika ja viljastub isepärane kogemus, millest võrsuvad tähendused, arusaamad ja teadmine. Teadmine pole siin kindel seisukoht ega lõplik seisund vaid vahend ja meetod edasi liikumiseks (nagu ka viljastatud loode, kellest areneb inimlaps, on piltlikult kogum eeldustega võimalusi). Sarnane võib olla lugu ka heliloomingu ja selle esitamise-tõlgendamisega: muusik süveneb millessegi, samas seda endasse võttes, ja loob läbielatust-sõõlatust heliteoseid.
Etümoloogiliselt lähtuvad nii soome kui eesti keele „teadma” väljendist „teed teadma”. Teadmise kui tee teadmise tähendust rõhutab plaadiümbrisel 1 laudtee, mis on valmis kandma teelist-teadjat üle ruuge raba. Tee viib üle raba (eksimuste, jänni jäämiste ja hukutavate ahvatluste võrdkuju), ühendades metsa (võrdkujudeks hiied, pelgupaik, toit, varaait, säilimine, hoidmine, eluase, hingekosutus, hüljatus, hädaoht, tundmatus, alateadvus) ja midagi, mis jääb pildi raamist väljapoole. Võib öelda, et tee tuleb vaataja ja muusika kuulaja suunas, viib endani. Teadmist kui enese ja maailma mõistmise viisi esindab sisekaanel ka Ave Alavainu luuletus, mille eestikeelne tekst ja selle inglise keelne tõlge resoneerivad omavahel inspireerivalt tänu ainsuse ja mitmuse kõrvutamisele.
Omamoodi võtmesõnaks muusika mõtestamisel on pealkirjas ka „nüüd”, millega eesti keeles saab väljendada nii ajasuhteid (olevik vs mineviks ja tulevik) kui tundeid (rõõm, pahameel, kahtlused) ja suhestumisi (rahustamine, vastuväitmine). Midagi on eelnenud ja nüüd on tee teada. Plaadi valmimisele eelnenu mõistatamine seostub inglise psühhoanalüütiku Wilfried Bioni mõttega, et inimese isiksuse üks põhilisi talitlusi on oma meele uurimine ja selle kaudu enese mõistmine/tundmine. Meele sõõlamine 2 eeldab enesevaatluse ja enese üle mõtlemise võimet. Soome psühhoanalüütik Pentti Ikonen selgitab meele sõõlamist sõna „teadma”ühe vana soomekeelse tähenduse kaudu: jahimehed läksid teadma üles seatud püüniseid ja kalurid käisid teadmas vette lastud võrke.
Inimmeele uurimise mõistes on taoline teadmine oma meele alateadliku sisu üles leidmine ja selle mõistmine-mõtestamine. Järjepidev püüdmise ja teada saamise tee. Liikudes nüüd lähemale muusikapaladele võiks järgneva juhatada sisse pandeiromängija Sergio Krakowski juhtmõttega, et löökpillid on muusikat ja kõnelemist ühendav lüli, omamoodi tee, mis viib meid ammustesse aegadesse, mil rütm ja kõne teineteisest eriti ei erinenud. Sarnaselt võib mõtestada ka „Now I Know” muusikat. Ain Agana, Teemu Viikaineni, Mihkel Mälgandi ja Mika Kallio helikeeled viivad kuulaja mitmesugustesse meele paikadesse ja -seisunditesse, milles pole (veel) sõnu, kuid on tähendused ja valmisolek uute tekkeks.
Pakun lugude kaupa mõned kujutluslikud improvisatsioonid, mis turgatasid meelde nende meeste muusikat kuulates ja plaadiümbrist silmitsedes-sõrmitsedes. Proovin oma ilmutuslikke nägemusi sõnastada.
“Nüüd ma tean” Võimas avang. Hoogsad ülespoole pürgimised vahelduvad mõtlike laskumistega ja uitavate (jalutus)käikudega, millesse on maitsekalt pikitud mõni humoorikas repliik. Juhtmõtet kandev lugu. Emalugu. Võib kujutleda, et iga järgneva loo pealkirja järele võiks vabalt lisada sulgudesse now I know (nagu perekonnanimi), sest nii see kui järgnevad palad ilmutavad võimalusi teadmiseks-tundmiseks.
“Sügav jõgi” Meelepildis kangastub jõgi-naine või naine-jõehaldjas. Lihtsustatult öeldes võib meil, meestel olla suhteliselt kerge naisi imetleda, neisse armuda, püüda neile meele järgi olla. Samas, me võime tunda end ka väga häirituna kui naine pole meile lahke ega rõõmsalt isetu ema-jõgi vaid iseteadlik naine-jõgi. Hoopis keerulisem on naistesse süveneda, loobudes hinnanguskaalast hea-halb. Naises oleme me loodud ja temas kantud. Naisest on me meele loomuski saanud alguse ja pole ime, et nende kogemuste mõju on meis sügavalt juurdunud ning kannab meid elu ühest äärest teise. Sügava jõe lugu on kui armastaja seiklus armastatu voogudes ja sügevikes. Ilmselt osaliselt ka mehe enda peegeldus naine-jões. Kujutlustesse voogab laialt sillerdav jõgi-naine, kelle
emotsioonide kõrgemad oktaavid vahelduvad madalamate ja kitsamate laskumistega. Sealsamas jälle kiire ja kurvikas, üksikute tumedamate paikadega. Lugu on kui põnev retk mööda erutavat veeteed, mida ilmestavad kerged, aga ootamatud sukeldumised. Muusikute loodud jõgi-naise pilt pole lõplik tervik. Pilt ei saa valmis, sest saabub õhtu/loo lõpp. Kusjuures nähtus ja uudsihimu kestavad edasi.
“VP” viib uute sügavike tunnetamisele. Selles kulmineeruvad salapärased segadused. VP tekitab lõime, et tegemist on samuti isiku portreega, sedakorda anonüümse isiku kirjeldamisega. Kas VP on nimetähed või tuletis lühendist VIP, millest I ärajätmine tekitab väljendi „very person”. Võime aimata, et tegemist on tõelise isiku või millegi väga isikupärasega – just selle õigega, kellelt või millelt on eemaldatud tähtsuse (Important) kattevari. Muusika meeleolu on igatahes väga tõsiseltvõetav. Jääb mulje, et loo kulminantsiooniks kujunev tunde ja rütmirägastik on vajalik tekitada justkui millegi süvitsi läbitunnetamiseks. Selle kallal on tarvis „hullu panna”, et saada kõnealusest isikust või nähtusest täit sotti. Meelesisesest heitlustest väljutakse vaimselt rikkamana. Kedagi või midagi on saadud tundma sügavamalt kui varem.
“Mu kõikidele…” pealkirjas tunduvad kõige tähenduslikumad kolm punkti, mis viitavad lõpetamatusele, jätkuvusele ja võib-olla isegi ütlemata jätmistele. Lugu algab sealt, kus pealkiri lõpeb ja jääb ise samuti justkui lõpetamata. Küll veel kunagi jõuab kui tarvis. Võib-olla jätkatakse mõnes teises loos ja lõpetatakse hoopis kolmandas…
“Leia taas.” Tundub, nagu otsitakse vana tuttavat, aga, elusale ja arenevale meelele iseloomulikult, leitakse see uuena või kohtutakse temaga uuel viisil.
“Sügis” seostub mu meelest kõige enam soome-ugri pärimuskultuuriga, sest pealkirjas kasutatakse soomekeelse sügise (syksy) algelisemat vormi (syys). Soome-ugri kultuuris on suhtutud esivanematesse vaat’ et aupaklikumalt kui haldjatesse, keda samuti austatakse, kuid suheldakse nendega kui võrdne-võrdsega. Võib kujutleda, et Sügis on meid ümbritsev isik-keskkond, kes üht-teist pakub, kolmandast otsast aga võtab, ilmutades aeg-ajalt oma iseloomu erinevaid toone. Lugu heljutab kuulajat tasahilju, hoides teda sügiseses meeleolus. lmneb vastuoluline tajumus – nukker-helge tasakaalutunne muutuva ümbruse suhtes.
Looduse ja aastaaegade küpsemise-koltumise ringkäik viib järgmise ringleva looni. Lugu “Ring” kuulates tekib tajumus, et mõtted käivad sünkopeertult ringiratast. Algselt meditatiivsena tunduva heietuse kordustes nagu puuduks väljapääs. Pala algab vaikselt ja mõtisklevalt, paisudes improvisatsioonides piinlev-ekstaatilisteks puhanguteks. Improvisatsioonid toovad kergenduse, sest mõjuvad tundetarga peegeldusena toimuvale. Lõputeema kordused kõlavad kuidagi kergendatult ja kindlalt. Midagi on omaseks saanud, enda omaks tunnistatud. Lugu lõpeb kui (väljapääsu)teeots on leitud.
“1000 tervitust” põhimeeleolu on ülevalt pidulik. Meenub tänulikkus ja hardus, mis hajuvad kaikuvasse kaugusesse. Taas lähenedes ilmuvad eelmainitud meeleolud nõnda jõuliselt ja rütmiliselt, et võib kergesti kujutleda mitmeid pühalikke kelli aja lõputut kulgu pulseeriv-meloodiliselt jäljendamas.
Meelis Sütt
1 Kujundus: Kaidi Kaasik; kaanefoto: Rene Jakobson
2 Sõõlamine tähendab analüüsimist. Sõna autoriks on Peep Ilmet.