New Moon
Jazz-tanzzud
Ain Agan – kitarr, Teemu Viinikainen – kitarr, Mika Kallio – löökpillid, Mihkel Mälgand – kontrabass, Karmen Rõivassepp – laul
Saame olla taas tänulikud uue vaimutoidu moona üle, mida pakub Ain Agan koos muusikutest sõpradega 10. oktoobril ilmunud plaadil „New Moon“. Värske üllitise igas loos kõlab mängleva kergusega ühismusitseerimine, mis on võimalik tänu ülitäpsele üksteisele häälestumisele, – mõistmisele ja osavale pillivaldamisele.
Plaati kuulates süveneb mulje, et ei mängita alguse ja lõpuga lugusid, vaid paljastatakse hinges pakitsevate igatsuste katkeid, mis tulevad kusagilt helide ja valguse eelsusest ning suunduvad
kuulajate meeli läbistades edasi, jättes hinge tänurõõmu magus-valusa kripelduse, mida tahaks üha uuesti ja uuesti kogeda. Rabavalt veenev ja ehe ideede teostus! Nii siiras, et kuulates võib kohati tulla liigutus- ja häbipisar silma, kuna tundub, et lugude esitused avastavad hooliva tundlikkusega kuulaja enesegi eest peidetud sõnastamata saladusi.
Teemades ja improvisatsioonides kuuleme hoogsaid, meheliku õrnuse ja hellusega väljendatud lootusrikkaid ihalusi, millesse sulandub naiselikult sensuaalne essents Karmen Rõivassepa sädeleva
hääletämbri ja meisterliku esitusega. Sõnade voolav poeesia (autor Maian Kärmas) põimub muusikasse sedavõrd loomulikult, et laulmine mõjub mitte niivõrd soleerimise vaid sõnaselgete
harmooniliste partiidena.
Muusikalistes hõllandustes väljenduvad oodatud kohtumiste rõõmutantsud. Häälikutena meloodilisi fraase moodustavad noodid voolavad justkui tantsiskledes esile ja maalivad pealkirjas antud juhistega kujundeid. Jah, lood on kõik tantsulised ja meelitavad kehaliselt kaasa imroviseerima. Näiteks, „Times“ kutsub hoogsalt cha-cha-cha’d tantsima, ülevatesse improvisatsioonidesse
ennastunustavalt õõtsuma ja kelmikalt keerutama. Samas võib kuulates tabada ka ahvatluse filosoofiliselt tõlgendada aega mitmuses, mille võimalikkust muusikud polürütmikas ja kujutlusi
ületavas vaimustuses visandavad.
Erkusid ettevaatlikult ergutav „karge-kerge“ „Kuu“ heiastub kui valgus helides. „Kuu“ on helguse vihje, unistuste õhutus kellegi või millegi järgi, kes (või mis) on peidus nagu Päike öise Maa
kumaruse varjus. Ihalused tihenevad algusi ähmastavaks udukoguks, millele kujutlused heidavad kahvatuid viirge.
Kõik lood plaadil on igaüks isemoodi iseloomuga ja seetõttu omamoodi kulminatsioonid. Nende värvikat tundeväge võimendab pisut teravamate emotsioonidega lõpulugu „Palve“. „Palve“ on kui
meloodiasse hillitsetud karje, väljapeetult nukker kohtumine tõelisusega. Valuseguse helgusega tõdetakse ja püütakse ületada erisusi igatsuste ning tegelikkuse vahel. „Palvest“ väljudes oleme tagasi argisuse kuues, kuid juba uudse enesesse kuulumisega pärast kohtumist „New Moon“ muusika ja muusikutega.
Meelis Sütt
Muusikahuviline
12.10.2024
Tallinnas