Mõtteid Theatrumi lavastusest „Karmeliitide dialoogid“

Autor: Georges Bernanos

Lavastaja: Maria Peterson

Esietendus 11.12.23 Theatrumis

„Karmeliitide dialoogid“ lavastus on otsekui omamoodi palvemaja, kus etendatav võimaldab ühendada sisemist välisega, seostada üksikut üldisega ja tegeleda oma sisemiste vastuolude ning puudustega, toita hingejõudu ning leida taipamist nii ühiselt kui eraldi. Teisisõnu, leida või tuletada meelde võimalusi, kuidas armastavalt kõnetada ja kohelda tundmatut eneses ja leida ennast teis(tsugus)es.
Muuhulgas võib teatritüki üle mõtiskledes näha, et ärev meeleseisund, mida tänapäeval kiputakse taandama vaimse tervise häireks, võib sisuliselt viidata eksistentsiaalsele kriisile armu ja hoolesideme kaotuse ning leidmise vahel.

Igaühe isikupära saab mõtestada, kui järjepideva loomingu äärmiselt habrast vilja, mis pesitseb psüühiliste kaitsete dünaamilises hoituses ja teostub „ olulise teise“ meeles ning suhtumistes, vastastikuses dialektilises suhestumises, milles tõde leiab õiguse, nii ilmalikus kui ehk ka igavikulises vaates. Ideaalis.

Eelhäälestus etenduse kogemiseks sai ilmselt alguse, kui lugesin lavastuse tutvustust teatri kodulehelt. Teadlikum valmisolek tekkis juba teatrisaalis, tumeda, poolläbipaistva eesriide vastas istudes. Tagantjärele võiks seda etenduse-eelset seisundit tõlgendada kui häälestumist varjatuga kohtumiseks. Varjatuga, milles võib olla midagi aimatavat, kuid veelgi enam tundmatut. Võiks mõelda, et osaliselt läbinähtav eesriie justkui eraldab, ent samas ka mõistatuslikult ühendab konkreetset ja võrdkujulist, teadlikku ja teadvustamatut, igavikulist ja ilmalikku, minevikku ja olevikku. Viimatistega seoses ka tulevikku, mis pole veel sündinud, aga kostab järjest lähemalt. Nii eneses, kui endast väljaspool.

Kui selgus, et Blanche’i ema oli surnud tütre sünnitamisel, tekkis meelde otsekui seoste võrgustik nähtu-kuuldu mõtestamiseks. See võimaldas visandada mõttekoosluse, mille lõppu on kohane paigutada suur ja rasvane küsimärk, viitamaks mu arutluse oletuslikkusele. Õigupoolest tuleks kirjutada küsimärk iga järgneva lause järele. Või koguni kõigi sõnade kohale. Mitte üksnes kahtlustest ja ebalusest ajendatuna, vaid ka innustamaks jätkuvat uudishimu ning tunnetuslikku analüüsi.
Blanche on äärmiselt tundlik tütarlaps, kes vaatab maailma ja ennast ülevoolavast ärevusest ning elevast igatsusest pärani silmadega. Võiks oletada, et ta on leidnud oma identiteedi alateadlikult samastudes oma ema kannatustega sünnitusel ja sellele järgnevas kasvamises, mida tal on õnnestunud kujustada Jeesuse kannatustena. Need identiteeti toetavad samastumised võimaldavad tal oma ärevusi ja hirme struktureerida, leida igaõhtusele une-eelsele ahastusele ja uuestisünni lootusele talutavaid tähendusi ning toita lootust oma identiteeti toetava inimliku kontakti leidmiseks, mida muidu kõigiti hoolivad ning armastavad isa ja vend pole talle kahjuks suutelised pakkuma. Võibolla seetõttu, et neil on olnud raskusi oma kaotuste läbielamise ja leinamisega (Markii de la Force käegalööv optimism: Kõik läheb mööda! Venna surve õele isa kaaslaseks jäämiseks.)? Isa ja poja sügavates hingesoppides võib peituda valus kibestumus, et naisest ja emast ilmajäämine seostub tütre ja õe sünniga, mida tollele on samas võimatu ette heita. Võib-olla sellest hääletult pakitsevast vastuolust on võrsunud valu varjav kujutlus Blanche’ist kui tulevasest viljakast naisest ja emast, milles taasluuakse kaotatud armastatu idealiseeritud uusversioon. Need teatud mõttes loomulikud, kuid samas eksalteeritud lootused looritavad meeste võimet tunnistada tüdruku tõelist, ainulaadset olemust ja enesemääratlusi. Tegelikkuse ja ideaalide lahknevustest tingitud hingevalu võib olla nende jaoks talumatu ning sundida oma kaotustega seotud tajusid peitma või vääriti tõlgendama.Võib ka mõelda, et unne vajumine võib tunduda Blanche’ile pika ja piinarikka suremisena, millest neiu ei usalda loota leevendust. Kõnelemata kosutusest. Magamine on hirmutavam kui ärevusest kurnatud elu, sest seostub otseselt hüljatuse ja eraldatusega. Võib-olla koguni hajumisega. Unne suikumise idees võib kangastuda ka igaõhtune ema kaotus ja väljatõugatus üksildusse, mäsleva ja ähvardava eluolu või deemonite meelevalda.
Revolutsiooniliste tänavarahutuste helid justkui võimendavad ja näitlikustavad tüdruku lootusi kooskõlalise identiteedi realiseerimiseks. Varjudesse projitseeritud hädaoht aga ähvardab pidevalt Blanche’i minatunde (eluõiguse?) haprust ja haavatavust. Karmeliitide kloostris leiab Blanche emakuju, ülemõe ema Jeesuse Henriette’i, kes samastub oma tulevase vaimse tütrega, kuna avastab, et nad jagavad valulisi läbielamisi ja nende kujustamist – Jeesuse agooniat.

Tütre varane, loomupärane samastumine emaga saab võimalikuks ema samastumise abil oma vastsündinuga. Selles sümbiootilisest illusioonist rahuldust ammutavas kahassuhtes luuakse ja jagatakse nii ühist psüühikat kui ka keha, milles teineteisest eristumine võib olla ajutiselt võimatu ja seegi töötab mõlema arengu kasuks. Senises elukäigus on Blanche sellest ilma jäänud, kuid karmeliitide kloostri ülemões leiab ta emakuju, kellega samastuda, hingeliselt ühineda ja kes vastab samaga. Paraku kaotab ta peagi ka selle ema, kuid mitte emaliku armu ja hoidmise, mille ta avastab teiste orduõdede hoolitsuses ning mis toetab tema tõepärase eneseteadmuse ja -tunnetuse eluõigust, mille õnnistavaks sisuks on nii eluandja kui Lunastaja agoonia hoidmine eneses.

Ülemõe, vaimse ema surmaeelses agoonias on võimatu eristada kehalisi piinu vaimsetest kannatustest. Ahastuse, meeleheite ja häbi tunnistamine toob oma eheduses pinnale naise kahtlused, kes valuga vaatab tagasi oma mitmeski mõttes kasinuses elatud elule. Justkui hirmunud ema, kes valuliku kurbusega kaeb oma tütre elukäiku ja tunnistab endas ängi nende mõlema saatusega leppimisel. Hingekriipiv dialoog enesega. Lootus, tähenduslikkus ja ehk ka lohutus võib leiduda oma vaimsete tütarde-õdede, eelkõige Blanche’i, aga kindlasti ka Jeesuse agooniaga samastumises, ennast neis leides ja nendesse sulandudes. Võiks mõelda, et nõnda ilmutab end elu mõte ja seda toitev (taevase) isa armastus selle ül(dise)imas tähenduses, mida edasises etenduses tundub esindavat ka karmeliitide preester.
Õnnistava sulandumise igatsus kulmineerub kloostriõdede ja -emade märtritõotusele andumuses. Võib märgata, kuidas tõotuse andmisel ühinevad naistes hool ja ärevus, hirm ja lootus, loobumine ja jätkuvus, isiklik ja üldine, ilmalik ja igavikuline. Vastuoludes viljastub samastumine Lunastaja kannatuste ja lunastusega. Ilmselt veel paljutki, mille kõikvõimalikke versioone on võimalik ridade vahelt vaid aimata.
End maisele surmale määrav tõotus muundub ühises lubaduses kurblooliselt elujaatavaks ja -jätkavaks. Nii religioosses kui ilmalikus tähenduses.
Väline surve, mis meeskomissaride kehastuses sümboliseerib ja võimendab sisemisi vastuolusid kehaliselt konkreetse naiseliku potentsiaali ja emaliku, elujätkava hoidvuse vahel (komissari vihane osatamine – kuidas te saate ema olla, kui teil pole lapsigi!), võiks olla võrreldav ühiskonna ja selle talitlustega. Jõuliselt rõhutatud ja liialdatud vastasseisu ilmaliku ja religioosse vahel, nagu ka konkreetse ja võrdkujulise vahel, on võimalik taandada üksikisiku sisemistele vastuoludele, nende tajumisele revolutsioonilistes üleminekulistes vapustustes. Kas need talumatud vastuolud mitte ei sarnane sureva ülemõe vaimsele ja kehalisele agooniale? Karmeliitlikule dialoogile? Väljale eksinud Blanche’i enesekaotusele, kes võib tunda end kloostri sulgemise tõttu järjekordselt üsast ilmale tõugatuna, hoolivast ja tähenduslikust ümbritsusest ilmajäetuna? Midagi sarnast võiks oletada ka ema Inkarnatsiooni Marie talitsetud hingepiinades, kelle valusalt vaikivas ahastuses võib märgata ellujäämise ja õdedega tapalaval ühinemise dilemma raskust.
Revolutsioonilistes tapatalgutes, kus sümboolne vastandatakse konkreetsele, seisus inimesele ja ideoloogia inimsusele, tühistatakse ja soovitakse hävitada kõik, millele enda viletsus, puudulikkus ja abitus on (osaliselt) projitseeritud. Teatud mõttes võiks seda võrrelda murdeeale omase arenguga, mis on suunatud eraldumise ja individuatsiooni eest võitlemisele, milles senised vanematest jumalad/kuningad kukutatakse, et oleks võimalik luua uued, dünaamilised sisemised objektid ehk sihitised, kellega samastuda ja kellele suunata oma motivatsioon ning ideaalid, millele toetuda edaspidises elus. Ainult, et individuaalses arengus pannakse need pöörangud enamasti toime meelesiseselt. Uus luuakse senise „materjali“ põhjal. Valikute küsimused elu ja surma, jäämise ja lahkumise, loobumise ja säilitamise üle on selles arenguastmes võrreldavad revolutsiooniga. Toimub teatav konversioon. Vastuolude omamoodi viljastav paaritamine.
Karmeliitidele sai osaks hukkamine, sest seadusesilm taandas sümboolse (vääralt) konkreetseks, tühistas vaimse kehaliseks ning lahutas need giljotiiniga.
Mitmehäälne pühalik laul taandus taas ühehäälseks, nagu see oli etenduse alguse poole ja jäi lõppedes kõlama kuuljate hinge.
Midagi sellist võiks vaatajana oletada.
Etenduses oli palju liigutavat ja inspireerivat, kuid piirdun praegu seni öelduga.

Meelis Sütt