Miks ohvrirollis naised on enese vastu vägivaldsed?

Miks ohvrirollis naised on enese vastu vägivaldsed?*

Meelis SüttAdd Post

Ohvriks tehtud naiste käitumine ja taju võivad, enamal või vähemal määral, tingida enese vastu suunatud vägivaldsust. Valuliku seksuaalsusega naiste puhul võib samuti oletada, et kunagi on neid ohvriks tehtud ja sealtpeale jätkavad nad seda ise. Kirjeldatud naised võivad esitada enese haavatava mina-tuuma kaitseks eksitavaid rolle, tehes enamasti seda teadvustamata. Ennast süüdistavate põhjenduste ja seletuste eesmärk võib olla enesega manipuleerimine, mis aga soodustab valusse klammerdumist. Taolises naises võib trügida esile enese ohvrikstegija: selline kahetsusväärne vaimne kaitse võib kujuneda püsivaks isiksuse aktsendiks. Samas on oluline mõista, et leplikkus, häbenemine ja süütunne kuuluvad normaalse arengu juurde ning pole alati üksnes masohhism.

Ohvrikstegija eneses võib innustuda kapseldunud kibestumisest – teadvustamata põhjustega süütunne õhutab otsima karistust. Kas ohver karistab end ja saab sellest masohhistliku naudingu?

Enamasti ei tekita naudingut kannatus, vaid leevendus, mida pakub kannatuste väljaelamine: kaeblemine, ahastamine ja teadvustatud tunnetus, kuidas ollakse halvasti koheldud. Valu võib olla kurvastav hind, mis viib inimese sõltuvussuhtesse, et ta ei peaks tundma üksildust.

Ohvrile on omane allasurutud agressiivsus. Kui traumat pole võimalik läbi töötada psüühiliselt, võidakse valida hingelise valu ja viha vabastamine kehatunnetuse kaudu: näiteks mänguliste sado-maso tehnikatega. Samuti leitakse kergendust meelemürkidest, mis tuimendavad hingelist valu, tühjusetunnet ja leevendavad pingeid. Ka liigsöömine võib kuuluda sellesse loetellu.

Ennastkahjustava käitumisega korratakse emotsionaalselt trauma läbielamist, kuid nüüd aktiivselt positsioonilt, mitte passiivse ohvrina. Mõnikord valitakse vägivaldseid suhteid või vigastatakse end, tahtlikult või tahtmatult. Teinekord satutakse pidevalt õnnetustesse või konfliktidesse, leebemal juhul tegeletakse ekstreemharrastustega, millega kaasnevad vigastused. Inimese meel võib olla äärmiselt leidlik, et muundada allasurutud ja eitatud kannatusi enesehävituslikuks.

Lõhestatud hingeelu puhul ei valita alati vägivaldset partnerit. Allasurutud agressiivsusega inimene võib hoida end sõltuvuses ka kaaslasest, kes on hooliv ja kaastundlik. Kui taoline partner saadakse endale piisavalt lähedale, siis enese agressiivsus ei pruugi avalduda otseselt. Valu kaudu seotakse teist, sest ta aitab ja hoolib. Nii võib inimene kogeda kontakti hoolivate ja armastavate tunnetega, kuid tema ihalustunne kahjuks väheneb, sest elujõud on hõivatud teadvusele ohtliku materjali tõrjumise ja partneri enda külge kinnitamisega. Ka vaginismi ja orgasmiraskustega naiste puhul võib toimuda taoline vastuoludesse takerdumine.

Sõltuvusdünaamika saab hoogu turvatunde ja usalduse puudumisest. Selle tulemusel karistatakse end pidevalt ebapiisavuse eest, vajatakse teiselt halastust või kaitset, andestust ja kinnitust – või siis karistust. Haavatud seksuaalsusega naine ei pruugi olla võimeline määratlema, mida ta soovib, sest pole kontaktis oma siseilma ja seda elavdavate tunnetega. Ka seksuaalsus on siis lõhenenud
füüsiliseks ja psüühiliseks. Taoline naine võib eemalduda enese ja teise tunnetest, sisendades hüüdlauset: „Võite teha mu kehaga, mida soovite, sest see ei puuduta mind.” Igapäevaelus väljendub see selles, et partnerile pakutakse seksis rahuldust isegi siis, kui see on endale vastumeelne. Ei pruugita astuda vaginaalsesse vahekorda, küll aga muul viisil end seksima sundida.

Valuga kaasneva viha ja ärevust uurides võib leida kontakt endaga ja saada naiseks, kellele keha on (sünni)kodu, mitte ajutine kest ilmaelus või külalistuba valitud võõrastele. Asjatundlik ja usaldusväärne abistaja, olgu selleks arst või psühhoterapeut, saab aidata mõista, et ebameeldivad tunded – näiteks viha ja hirm – ei ole naise viga, vaid tal on õigus oma tähenduslikele tunnetele. Abistaja esindab sel viisil justkui turvalist täiskasvanut, kes pakub kindlust oma tunnete tundmiseks ja mõistmiseks.

*Artikkel ilmus 2023. aastal ajakirjas Eesti Naine