„Enne mõtle, siis ütle,“ õpetab eesti rahvatarkus.
Seda manitsust on arvatavasti paljud meist kuulnud, tõdenud ja pidanud vajalikuks nõnda teisigi hoiatada.
Taolise tarkuse taustaks on soome-ugri animistlik usund ja maailmatunnetus – igal olendil, taimel ja asjal on hing. Iga väljaöeldud sõna ja mõte väljendab kavatsuslikkust, mis mõjutab teise hinge. Rahvatarkus peab seetõttu mõistlikuks, et tuleb oma kavatsustest teadlikuks saada enne, kui need välja prahvatada.
Psühhoanalüüsis saame aga tarkuseteraks pidada tõdemust, et alles kõneledes (ja kuulates!) võib selguda mõtete mõttekus, nende emotsionaalne otstarve. Tundugu siis mingid mõtted kui tahes rumalad või koledad.
Igal mõttel on mõte, mis ootab või otsib tundlikku mõtlejat ja mõtlemist, mõistmist. Samuti vajavad mõistmist sellised mõtted ja mõtteviisid, mis on justkui mõeldamatud (irratsionaalsed) või sihitud mõtlemise lõhkumiseks.
Võrreldes vaikides mõtlema suunavat eesti rahvatarkust psühhoanalüütilise „rahvatarkusega“ saame kogeda, et erinevuste kõrvutamine, mitte üksnes nende vastandamine, võimaldab luua tundliku tunnetusruumi, milles saab avastada enese ja teiste tundeelu tarkusi, mitmesuguste mõtete ja reaktsioonide sügavamaid, loodetavasti ka uusi, tõepärasemaid tähendusi.
Tänapäevases, sõjakusest ja või(s)tluslikkusest küllastunud meeleoludes (ning meele oludes), on me mõtted, mõtteviisid ja (enese)tunnetuse tõepärasus tihti löögi all. Nii välise surve kui sisemise kaitselisuse tõttu. Siiski ei peaks me kinnistuma üksnes vastandamiste kammitsatesse, vaid võiksime uurida ja püüda avastada erisugususte SUHET enese meeleilmas.
Kes otsib, see leiab.