Eravestluses pillas üks prantsuse psühhoanalüütik mõtte, et Põhja-Euroopa psühhoanalüütikud suhtuvad täiskasvanutesse kui väikelastesse. Kuigi märkus oli öeldud teatava üleolekuga, on selles omajagu tõtt. Sügavamate tähenduste ja seoste avastamiseks ning mõistmiseks on otstarbekas hoida meeles arengupsühholoogilisi asjaolusid, mille abil uudistada inimmeeles toimuvat nii võrdkujuliselt kui konkreetselt. Miski lapselik (NB! mitte lapsik!) ei kao meis eal, vaid jääb rohkem või vähem teadvustamata tuletistena me meelde, tajudesse ja reaktsioonidesse toimetama. Muuhulgas elutsevad me teadlikus ja teadvustamata meeleosas mitmesugused samastumised nii ema kui isaga, samuti teiste vanemlikke talitlusi esindavate (ka neid teotavate) tähenduslike kujudega, kellest tunneme end sõltuv olevat.
Sageli juhindume neist samastumistest johtuvatest valmisolekutest, mis mõjutavad ka meie tajusid ja reaktsioone. Me meeleilm on üpris rikkalik seesuguste objektide (e sihitiste) omavaheliste seoste ja suhestumiste poolest. Sellisel meeleteatril põhineb paljuski ka meie empaatiavõime ja armastuse kogemise võime.
Mõtestan Imbi Paju esseistlikust ja psühhofilosoofilisest „Kirjanduskliinikust“ loetut, paigutades selle peatükid kujuteldavale spiraalsele arengukaarele. Kirjanik ütleb ka ise, et vaatab oma teoses inimese elukaarel ringi ja mõtestab ning peegeldab nõnda inimeseks olemist. Tõlgendan selle teose tegelasi kui vanemlike -, lapselike – ja täiskasvanulike objektide (sihitiste) koondkujusid ning sündmusi-tegevusi kui nende vahelisi suhted-seoseid, mis avavad inimloomuse eriilmelisust.
1. Lugedes esimesi lehekülgi, tekkis kujutlus väikelapsest, kes võtab kuulaja näo oma soojade pihkude vahele, et sisendavalt kõneleda, mis kohe järgnema hakkab. Jutustaja juhendab lugejat üksipulgi ja annab teada, millele tähelepanu pöörata ja kuidas kõike mõista, et ükski oluline üksikasi ei jääks märkamata. Edasine pakub lugejale võimalusi kasvada koos kirjutatu arenguga. (Tõelise kontakti üheks tunnuseks on märkamine, et ollakse suhestumise tulemusel muutunud.)
2. Inimese identiteet sisaldab kujutlusi oma kehast, selle elundite talitlustest ning nende talitluste vahelistest seostest viisil, nagu ollakse võimeline oma meeles kujutlema ja tõlgendama. Kehast pärinevad tundmused ja tunded on muuhulgas ka me projektsioonide allikaks, olles samas nende siht. See võib kohati olla suletud ring, kuni seda ei märgata. Esitatud kujud, suhted ja sündmused on kohati nii räiged, et neisse sisse elades võib tajuda lahingutegevust nii kehas kui meeles.
3. Keha ajaloolisus: eelmiste põlvkondade taaga edasikandjate isikupäraste kannatuste muster saab traumatöö käigus hooliva tähelepanu osaliseks. Trauma on vääramatu tõelisus, mida on keerukas intellektualiseerida. Haavad peegelduvad konkreetsetena
meeles. „Kirjanduskliinikut“ lugedes tekib lugejal võimalus luua teoses esitatuga illusoorne sümbioos talumatu (kehalise) eraldiolemise või koguni kaotusärevuse (surmahirmu) talitsemiseks, mis võib pinnale tulla teiste traagilisi läbielamisi lugedes.
4. Vaikimine võib olla ennast liiga erinevana, koguni ääretult üksildasena tajuva inimese ainus võimalus säilitada oma ainulaadsuse eluõigus. Eluõigus sõnastamatule, olgu see helge ja habras, või hoopis piinav ning kuritegelik.
5. Traumadest muserdatud emakujust ja suhtest temaga, sellega kaasnevalt ka endast, luuakse meelehaavade läbitöötamise käigus järk-järgult terviklikum ettekujutus, milles sisalduvad ka tõikadel põhinevad kujutlused noorest, elurõõmsast ja andekast
naisest, kes on langenud ülekohtuse saatuse ohvriks ja püüab sellest piinavast vangistusest välja rabeleda. Lapsest võib saada oma emale hoolitsev ja hoidev lapsevanem. Pärast traumaeelse laulu-, tantsu- ja luulehimulise, oma sünni eelse ema elustamist oma meeles saab läheneda emakuju inimlikule haavatavusele, suhestada teineteise traumaatilised kogemused. Saab võimalikuks järjepidev enese ja teise sisemaailma vahel toimetamine, mis võib leevendada valusat, kohati käsitamatut süütunnet, pakkuda lohutust ja lootust.
Mõlemal on midagi valusalt puudu ja see osutub piinavaks, kui toimub oma valu pidev allasurumine ja jõuliste, kohati raevukate tunnete ja tähenduste ümberpööramine, enda vastu suunamine, justkui üritades nõnda kaitsta teist oma valu eest.
Vanemale lapsevanemaks olemise motiiv – innustatakse ja õpetatakse vanemat enese üle mõtlema, ennast märkama, oma ainulaadset olemasolu väärtustama, sest siis on lootust näha ja kogeda enda armastavat peegeldust armastatu silmis.
6. Sadistlik võõrvõim oma vägivaldse korraldusega seostub otseselt valu, viha ja kurbusega ning üldistub. Enese raskete tunnete võrdsustamisel sadistliku võõrvõimuga toimub sulgumine võõrvõimu meelevalda oma meeles, mille vastu võideldakse ennast kaitstes.
7. Noore neiu psühho-seksuaalne areng toimub järk-järgulises kasvamises. Samas psüühiliste traumade tõttu lapselikult haavatavaks ja kaitsetuks jäämine on täis arusaamatusi ja räigeid ootamatusi. Laps sünnib järsku nii emale, kui hiljem ka tema
tütrele. Kuhu jäi intiimsuhteni jõudmine? Raseduse kui kehalise ja meelelise loomise aeg? Võiks mõelda, et nii nagu varasemaltki, ka rasestumise ja lapse sünniga kistakse neiu lapselikult habras meel ootamatult lõppude ja alguste vastuoludesse, mida loominguliste üleminekutega üritatakse siluda, kuristikuna haigutavaid tühimikke täita. Üksildastesse läbielamistesse suletud ja hapra tasakaaluga, haavatavasse meeleilma ilmub kõik väline järsku, ilma hoiatuse ja ettevalmistuseta. Ärevusega üleujutavalt ja valusalt.
8. Korraks ühendatakse ohver ja Kurja Tegija – mõlemad kannatavad kuriteos. Kuid uue sõja lähenedes meel nagu tõrgub seoseid käsitlemast ja ühendatav rebeneb ning lõhestub taas. Samas jätkatakse dialoogilise kontakti otsimisi – intervjuu psühhoanalüütik Mikael Enckelliga.
9. Kirjandus ja teised kunstiliigid annavad sõna või pildilise kuju nii kannatustele kui kannatuste valmistajale me hingeelus. Hääleks on valu, mis tõmbab ja tõukab me leevendust- ning rahuotsivat tähelepanu.
10. Kuni nn Kurja ja (sümboolset) Kurja Tegijat endas ei avastata ega tunnistata, jääbki inimene oma meeles jälitatavaks ja tagaotsitavaks ka välises tegelikkuses, kes alati leitakse ning liistule tõmmatakse. Või siis ennast õigustavaks Kurja Tegijaks.
Identiteet ehitatakse üles ja hoitakse enesehävituslikul suunal vastaspooluste vahelises võitluses.
11. Woland ehk Saatan raamatus „Meister ja Margarita“ avab „Kirjanduskliinikus“ silmi. Võimendab vastuolulisusi, paljastab moraalset mitmepalgelisust. „Kirjanduskliinikus“ tuleb esile Bulgakovi „saatanlik kavalus“, millega valgustatakse Jumala ehk
armastuse, tõe ja õiguse kohalolu Saatana tempude kaudu.
12. Jumala ehk hea, idealiseeritud vanemliku objekti kaotades kaotatakse iseend. Jumala ja saatana motiivide endast väljapoole asetamine loob maagilise maailma, mille seosed võivad olla aga tõepärased. See on võrreldav lapse kujutlusilmaga, milles
vanemlike kujude ja nende talitluste puudulikkus asendatakse enese kõikvõimsuse fantaasiatega ehk näiliselt täiusliku kontrolliga, et rahuneda, säilitada elulootus ja kooskõlalisus.
13. Heatahtlikust tähelepanust ilmajäämine selgitab osaliselt ka nn banaalse kurjuse motiive. Vastuolud tasandatakse tajude lõhestamise ja tähenduste vastuolulisuse tühistamise abil. Vastuolude ja küsitavuste tühistamisel muudetakse inimelu väärtusetuks, sest pole enese ainulaadsuse armastusväärsusele saanud head kinnitust, vaid oluliste inimeste poolt on elu jooksul kogetud ükskõiksust, möödavaatamist, halvustamisi ja ebaõiglasi karistusi. Sisulise dialektilise sisekõne ja arutelu võime on
kahjustatud. See on muutunud meeles sadistlikuks (enese)piinaks ja üha uuesti ähvardavaks hukkamiseks, millest end päästa ohustajate tühistamise või muul viisil hävitamisega.
14. Reedetu ja reetja dilemma – pole suudetud ehitada päriselt üles seda õhustikku, elu ja riiki, mis oli enne emakuju traumeeritust. Seda eluolu, millest loetud ja kuuldud juttude ning vahendatud kogemuste põhjal on lapsepõlvest saati ettekujutusi loodud. Kurvameelne igatsus armastuse järele, mis on justkui kohe-kohe leitav, kuid siiski püüdmatu.
15. Esil on usk inimesse, kui kõlbelisse olendisse, kelle eesmärk võiks olla eelkõige eetiline ja väljenduma esteetiliselt.
16. Seoses Venemaa täiemahulise sõja algatamisega leiame end oma meeles koos raamatu tegelastega taas justkui koonduslaagrist. Otsime tuge ja mõtlemise-tajumise stsenaariume ellujäämiseks, nii psüühiliselt kui füüsiliselt.
17. „Kirjanduskliinikus“ tsiteeritud ja viidatud kirjanikud on kui sümboolsed, ema ja tema eluloo sünnitatud lapsed.
18. Vägivaldse (võõras)isa koondkuju kohalolu, keda kujustatakse ning kelle eest on sel viisil võimalik kaitset otsida, kes on kogu aeg kohal ja elustub õudustega kohtumistel, nii kirjasõnas kui uudistes, olgu selleks siis isikustatud võõrvõim või konkreetsed
inimesed.
19. Mõni isakuju on kui reetur, kuna osutub pidevalt distantseks kõrvaltvaatajaks või konkreetselt hülgajaks.
20. Meelehaavadega tegelemisel, ja seeläbi leides endas naiseliku sensuaalsuse, võib kasvada naisel ärev hirm langeda (uuesti) meeste sõja ohvriks, meeste ülekirjutatud kangelasliku ajaloo šabloon-tegelaseks.
21. Kui naiselik sensuaalsus on leitud ja kirjeldatud, siis jõuame armumise sensuaalsuseni, millele järgneb raamatus paraku reetmine ja surm. Leiab aset armunute ühinemine surma lõplikkuses ilma, et armuvahekorrast viljastatu oleks sündinud. Lugejat jääb saatma pidev lootustest viljastumine ja vilja(kuse) hääbumise oht. Seda pinget aitab taluda kirjatükki läbiv tundetarga ema-naise hääl ja sõnad justkui loodusmaastike ülev, turvalisust ja lootust pakkuv ümbritsus.
22. Raamatu alguses sureb Suur Lohutaja, keda võiks pidada ka teatud mõttes idealiseeritud isakujuks. Tema intellektuaalsest pärandist tuge ammutades jätkub lootusrikas võitlus, otsingud ja loomine läbi kogu teose. Viimastes peatükkides leitakse isakuju uus, elav kehastus, kelle mõtetest saadakse vaimu- ja hingetoitu. Tundetugi tuleb elutarga, karme vastuolulisusi asjalikult selgitava loomingulise isakuju jutustustest.