Külli Suitso kiivritööde sarja (2014 – 2021) kuuluvad maalid on sügavamõtteliselt kõnekad ja avarad. Kutsuvad nautima väljendusvõimsuse ilu ja mõistatama kompositsioonides peitvaid tähendusi.
Kunstnik selgitab maali ideed ja lähtekohti oma Face Booki postituses nõnda: kiiver, mida seostatakse sõja, vägivalla või kaitsega, ja õun, mis kannab endas elu, nooruse, värskuse ja kiusatuse sümbolit. Põhjala mütoloogias tähendab õun igavest noorust. Piiblis saab sellest pattulangemise käivitaja. Siin kohtuvad elu ja surma arhetüübid.
Lisan Külli pakutud mitmemõõtelisse tähenduste maatriksisse enda poolt veel ühe.
Inglise keelse väljendi „apple of someone’s eye“ eestikeelne vaste on „silmatera“ ja tähendab kõige kallimat ja olulisemat inimest kellegi jaoks.
Õun vedelikuga (pisaratega?) täidetud kiivris on tervikuna justkui silm, mis vaatab meid ja millesse on põnev, aga ka kõhe vaadata. Meid vaatab üks silm, mitte silmapaar. See justkui rõhutaks „silmatera“ ainusust ja erakordsust.
Iga hetk on ainulaadne, kui me vaid oskame seda märgata ja hinnata. Võime ka mõelda, et meid vaadatakse üksisilmi ja kutsutakse vastama samaga. Või mille ees me „silma kinni pigistame“ ja möödavaatamist loodame? Me vastused elavdavad hetke.
Öeldakse, et silmad on hingepeegel. Võime kujutleda, et sellest kompositsioonist peegeldub vastu vaataja enda sõjakus, kaitse ja ründe ajede, tugevate tundeimpulsside ärev kaos. Ühtaegu innustav ja eemaletõukav, nukralt ilus. Tundub nagu armastus, milles heideldakse ihade ja hirmudega, omaksvõetuse ja hülgamise, piiripealsete elevuste ja ärevustega.
Sõjakus väljendub raevukates impulssides ja soovis hävitada kõik, mis ohustab armastust või selle vilju. Taiesega „Õun ja kiiver“ kunstnik väljendab vastuolusid, ühendab need tundlikult ja armulikult. Ta talub jõulisi ja eksistentsiaalseid erisusi, püüab leida nende ühisusi ning seoseid ilma, et midagi hävitaks.
Külli Suitso väljendusviis pakub eeskuju, kuidas avada, uurida ja kasutada kahevahel-olekute mitmetähenduslikku potentsiaali. Näitab kaunilt, kuid ilustamata, kuidas on võimalik ühendada erinevusi neid teineteiseks taandamata, teravusi nüristamata. Hoolivalt ja huviga. Eelkõige endas ja siis suhestumises teistega.
Silma vaadates.