Nõukogude okupatsioon kui perversioon
Maarja Vaino on järjekordselt kirjutanud sisuka mõtiskluse Eesti elus ja rahva hinges toimuva kohta: Okupatsioonisümbolid meie hinges (02.05.2025 err.ee).
Artikli lõpus esitab ta kolm küsimust: Kui palju me teadvustame endale kõiki neid hoiakuid, millega nähtamatult taastoodame seda maailma, millest nii innukalt soovisime aastakümneid tagasi eemalduda? Miks ikkagi hoiame alles okupatsioonisümboleid avalikus ruumis ja oma meeltes? Kui vaba ikkagi on vaba Eesti?
Üritan põgusalt vastata M. Vaino artikli teisele küsimusele: Miks ikkagi hoiame alles okupatsioonisümboleid avalikus ruumis ja oma meeltes? Mu vastus pole kaugeltki ammendav kirjeldus vaid mõtteline skeem. Loodan siiski, et see võimaldab liikuda ja mõelda ka teiste küsimuste suundades.
Sovetlus on mu meelest jäänud autoril lahti seletamata. Püüan seda lünka täita ja pakun, et “sovet” mõiste sisuks võib olla perversioon. Mõtlen perversiooni mitte sõimusõnana ega haiguse diagnoosina vaid ladina keelses tähenduses “vales suunas minema”. Antud juhul täpsemalt – kiire erutuse ja rahulduse varjus talumatutest ärevustest või muudest ebameeldivatest tunnetest pääsemine iga hinna eest, kõigest ja teistest inimestest hoolimata! Nõukogude okupatsiooni aega perversioonina mõtestades saab ehk arusaadavaks mõnulemise ja erutusega segunenud vägivaldsus ning dehumaniseerimine, mis ei piirdu mingisuguse teatava riigikorra või meelsusega (sovetlus), vaid on inimloomuses potentsiaalina alati mingil moel ja -määral pulbitsemas.
Võimupositsioonidelt on võimalik viimistleda (ka deseksualiseeritud) perverssete ihaluste rahuldamisi ja valitsemise ning ühiselulise suhtluse ülesehitusse peensusteni korraldada. Ehk siis, ühiskond ehitatakse enda siseilmaga võimalikult sarnaseks. Enese isiksuse ja iseloomu ebameeldivad jooned projitseeritakse teistele, “sit…kse” nad välja ning “tõmmatakse vesi peale”. Selliseid toimetamise võime märgata ka niinimetatud tühistamise kultuuris, “viimase sõja“ ihaluses ja muudes sarnastes motiivides, millega loodetakse hävitada kõik “kurjad” ja üldse kogu kurjus.
Kui teadvustame, tunnistame ja püüame lähemalt uurida endas neid ning sarnaseid impulsse, mis võivad olla varjutatud või üle võõbatud nn õigete lipuvärvidega, kuid lähtuvad inimlikest alateadlikest soovidest pääseda kohe ja lõplikult piinavatest või muidu ebameeldivatest tunnetest ning leida rahuldust ainult (!) erutavatest elamustest, siis on vähem võimalusi, et pühendume õigluse sildi all samasugustesse, sovetlikesse, fašistlikesse või muud laadi alandamistesse ja hävitustöödesse. Loodetavasti.