Tõelisuse, vägivaldsuse ja kõlbluse vahekorrast mõtlemises
(Wilfried Ruprecht Bion123!)
Meelis Sütt
A.
8. septembril on 123. sünniaastapäev Wilfried Bionil (1895-1979), inglise meelesõõlajal (psühhoanalüütikul), kes on psühhoanalüüsi (meelesõõlamise) huviliste hulgas tuntud arvatavasti eelkõige mõtlemist käsitlevate metapsühholoogiliste teooriate kaudu. Lihtsustatult võiks öelda, et Bioni paelusid viisid, kuidas inimene saab oma arengu käigus järjepidevalt avastada ja samas luua tõepärast tunnetust endast, mis ühendaks nii teadmisi kui teadmatust, vastuolusid ja kooskõlasid, kehalist ning vaimset, valu ja naudinguid, rõõmu ning piina, üldse kõikvõimalikku inimlikku ning seeläbi isiksusena kasvada. Ta on nö psühhologiseerinud meelt kirjeldava mudeli, mis jaotab psüühika teadvuseks ja alateadvuseks ning kõneleb pigem teadmisest ja tundmatust, ühendades need mõistesse „tõelisus“.
Tõe ja tõelisuse otsingud ning kogemused Bioni mõistes soodustavad isiksuse arengut ja kasvu. Enese tõelisuse vältimine või eitamine võib osutuda aga pidurdavaks, kängitsevaks ja teatud mõttes isegi surmavaks. Küsimus pole õigesti ega positiivselt mõtlemises, vaid enese mõtlemisest arusaamisest.
Paistab, et Bion seostab oma kirjutistes tõelisuse ja kõlbluse ning eristab need vägivaldsusest. Vägivaldne moraal sünnib tema arvates käsitamatust surmahirmust, kadedusest ja empaatiavaesest kahetsuseta süütundest, kuid ei pruugi olla seni veel lõplik meelesättumus, kuni on võimalik luua või taastada huvi oma psüühika igapäevaselt esiletükkivate juurte ning nende kasvulava vastu.
Mõtlemine hõlmab Bioni tõdemuses mitte ainult ratsionaalset ajude ragistamist, vaid kõiki meele toiminguid, mis on tarvilikud enese psüühika ilmingutes selguse loomiseks. Enese tundekeerukuste ja -reaktsioonide tähenduste, seoste ja päritolu mõistmise kaudu toimub arusaamine ka teistest inimestest ning maailmas toimuvast laiemalt.
B.
Üks keskseid mõisteid mõtlemise kirjeldamisel on Bionil containing (ingl. k.). Eesti psühhoterapeudid kasutavad erialases kõnepruugis sageli selle kohta „konteinimine“, mõnikord ka „konteinerdamine“. Otsides eestikeelset vastet Bioni metapsühholoogias olulisele mõistepaarile container/contained ja sellega seotud tegevusele (containing), leidsime kolleeg Ants Parktaliga sobivaimad olevat tari, taritav ja tarimine („Eestistades Bioni“, Akadeemia nr 2 ja 3, 2017).
Kuigi oleme tänapäeval harjunud, et tarimine tähendab pigem tirimist ja sikutamist, siis unustatud, kuid taasleitud sõnakasutused tuletavad meelde, et tarimine ja tari kannavad endas veel mitut tähendust. Nagu ka ingliskeelsed sõnad containing, container ja contained. Mõni neist tähendusist kattub: tari kui vitspunutis ehk mahuti hoiab midagi, piirab laialivalgumist. Olulist kindlust tari kasutamisel container’i vastena lisab Bioni enda kirjeldus, milles ta kasutab tari näitlikustamiseks võrgustiku kujundit, milles üksteise kõrval tihedalt kobaras asetsevad torukesed moodustavad eestvaates võrgustiku (reticulum). Võrgustiku silmadeks on nn torukeste avaused ja võrgu niidistiku moodustavad tundeelamused (emotsioonid). Eesti murdesõnastike andmeil tarima üks tähendusi on taipama, mis langeb kokku Bioni ideega tarimisest: midagi vastu võtma, ära seedima, omastama, väljutama ja kasvuks kasutama.
Bioni käsituses on tari ja taritav meele võimete ja omadustena muundumisvõimelised ning arenevad-kasvavad töötlusviisid, mitte staatilised objektid või mehaanilised aparaadid. Võrdkujuks sobib bioloogias kasutatav endoplasmaatilise retiikulumi ehk tsütoplasmavõrgustiku mõiste, mis kirjeldab kogu rakuplasmat läbivat torukeste süsteemi, milles toimub valkude, polüsahhariidide ja rasvade biosüntees. Kas pole siis loomulik oletada, et tundetark mõtlemine on inimmeelele sama eluline kui kehalised bioloogilised protsessid?
C.
Kirjeldamaks tundetarga mõtlemise algseid meeletoiminguid lihtsustatud valemina, kasutan Bion eeldust, et vastsündinu pole teadlik oma vajadusest “hea rinna”järele („hea rind“ tähistab meelesõõlamises rahuldustpakkuvat objekti e. sihitist, kellele on suunatud ootused oma vajaduste rahuldamise osas ja kes võib olla nii ema rinna kui tervikliku ema representatioon psüühikas, või üldse millegi hea, ka üleloomuliku ootus). Imik tunnetab pigem oma rahuldamata vajadust ning sellega seonduvaid ebameeldivaid, koguni hävitavaid tundeid ehk võrdkujuliselt väljendudes – “halba rinda”, millest ta püüab vabaneda. Kui ema pakub “head rinda”, siis laps vabaneb “halvast rinnast”, paigutades selle oma meeles emasse (või algselt pigem rinda). Nõnda saab emast toitja nii otseses kui ka tundeelamuslikus tähenduses. Toitmise kaudu toimub ka lapse ebameeldivate tunnete “ainevahetus”, mille käigus ema võtab vastu ja “seedib” imiku tunded ning “tagastab” need talle talutavate, mõtlemiseks valmis üksustena. Bion käsitab neid toiminguid mõtlemisvõime võrdkujuna. Mõtlemine saab niisiis teoks seoses näljatunnetega ja vajadusega rahuldada nii nälga, tunge kui ka tundeid. Kahevaheline sisestub isikukeskseks suhtlemis- ja loomisvõimeks, luues sellega eelduse mõtlemise ja mõistmisvõime levikuks teistes ettetulevates suhetes.
D.
Nagu me teame, pole mõtlemises kõik alati nii roosiline ja paraku kaldub levima ka (vägivaldne) mõistmatus. Bion kirjeldab oma märkamisi ja ütleb, et mõnikord kehtestavad inimesed oma üleoleku sellega, et tühistavad järjepidevalt teiste arvamusi. Ta nendib, et ehk nad püüavad kindlustada sel viisil oma meele tasakaalu, milles teadmatus on neile vajalikum kui teadmine (meenutagem, et jutt pole mitte ainult faktiteadmistest vaid pigem meele võimest loovalt uurida ja mõista, nii samuti ka eitada ning vältida endas ning endaga toimuvat). Ta viitab kadedusele kui ühele enese teadmatuses hoidmise põhjusele. Kadeduse all peab Bion silmas psühhoanalüütik Melanie Kleini kirjeldatud nähtust, kus jõuline kadedus seostub lapse meeles rahuldamata oraalsete ihadega, millega võib kaasneda fantaasia, et keegi teine saab tema igatsetud rahulduse endale. Mida talumatumad on käsitamatud valu ja puudus, seda ägedamalt võtavad kadeduse ajel võimust hävitamistung ja tapahimu.
Bion kirjeldab teadmatuse eelistamise ja tõese teadmise hävitamise olukorda, kasutades taas metafoorina väga varast suhet lapse ja ema vahel, milles peategelasteks on lapse ja ema meeletoimingud. Bion kutsub lugejat kujutlema emotsionaalset olukorda, milles laps tunneb surmahirmu. Olgu see siis liialt kaua kestnud nälja, hirmutava üksioleku või muu äärmusliku ebamugavuse tõttu. Laps lõhestab endas hirmu ning projitseerib selle koos kadeduse ja vihaga häirimatuna tunduvasse emasse ja/või teistesse tema jaoks olulistesse inimestesse.
Empaatiliselt taiplik lapsevanem suudaks muundada lapse surmahirmu oma tundliku-tähelepaneliku meeletöö abil talutavaks hirmuks, nii et laps saaks selle taas endasse võtta ja kasutada seda loomulikul viisil isiksuse kasvamist ajendava mõjurina. Enese ja lapse ägedaid emotsioone räigelt tõrjuv lapsevanema puhul tajub aga laps tõenäoliselt, et teine on kadedalt eemaldanud tema surmahirmust kogu hea ja väärtusliku ning surub väärtusetud jäägid temasse tagasi. Laps, kes algselt koges surmahirmu, peab mahutama endasse nüüd lisaks oma kasvavale hirmule ka kogu sellega kaasneva Nimetu Õuduse. Tundetark kõrvaltvaataja saaks kirjeldada seda olukorda stseenina, milles ärevil, hirmunud ja vihane ema, kes on segaduses lapse võimsatest tunnetest, karjub õudusest kisendava lapse peale, püüdes olukorda valitseda, või pöörab oma masendunud pilgu jõuetult lapsest eemale. Kuna imik pole võimeline ema tundeid adekvaatselt tajuma, lähtub ta oma kogemust tõlgendades enese vapustatud meele haavadest. Kadedusega seonduv emotsionaalne vägivald mõjutab lapse alles kujunevat isiksust ja projektsioonitalitlusi palju rohkem, kui surmahirm üldse teha võiks. Bion väidab, et säärases dünaamikas väljutatakse niisama hästi kui kogu lapse isiksus. Ja mis siis järele jääb?
Tõenäoliselt mitte midagi vähemat kui sõltuvusvalmidus, mis arengu käigus väljendub seda julmemalt, mida enam loovutatakse oma eetika, moraal ja vastutus konkreetselt või abstraktselt teistele inimestele või organisatsioonidele, ametialastele eelistele või mingitele ideoloogiatele ning samastutakse või võideldakse pigem nendega, olles seejuures arusaadavatel asjaoludel jõuetu kohtuma oma enda sisemise tõelisusega. Tulles tagasi varase lapseea iseärasuste juurde, võime näha, et olukord on sedavõrd tõsine seetõttu, et koos surmahirmuga suunatakse enesest välja ka elutahe, mis on surmahirmu suhtes esmane. Surmahirm on teisene tunne, mis võrsub elu ja elususe tunnetamisest. Elutahe on osa heast ja väärtuslikust, mille kadedusest hõivatud inimene surmahirmust eemaldab. Kuna projektsioon on allutatud kadedusele, muutub kogu enesest väljasuunatu ja teisesse projitseeritu kaotatuks, elujanu ja –õigust nähakse kuuluvaks ainult teisele, mitte endale.
Midagi olulist ja eluks vajalikku võetakse ära ning laps jäetakse sellest ilma, justkui see polekski enese pärisosa.
Võrdluseks: Bioni arvates muundatakse surmahirm eelkirjeldatud tarimisprotsessis talutavaks tundeks, taandades sellest surmaga seonduv osa (s.h. kadumine, hajumine, laialivalgumine või
muud tunded, mis tekitavad ärevust ja olematuks muutumise hirmu). Nii saab laps, hilisem täiskasvanu, taluda paremini oma ärevust ning tunnetada seda enese reaktsioonina, mitte eluohustava rünnakuna, näiteks ähvardava paanikahoona. Pideva tarimatuse puhul jääb laps tarimisvõimelisusest ilma ja on sunnitud korduvalt vastu võtma ja kogema Nimetut Õudust ilma selle läbitöötamise võimeta. Nii saab tänu W. Bionile üha selgemaks, kuidas mõistetuks saamine muundub piisavate kogemuste tulemusel isiksuse võimeks olla ise mõistev ja empaatiline. Mõistmatus saab
võimaluse levida sotsiaalse abituse ja mitmesugustel vägivallaviisidel. Loomulikult pole inimmeeles kõik nii lihtsakoeline ja mõttesuunad ei pruugi alati jääda pöördumatult jäigaks, nagu eelnevast kirjeldusest arvata võiks. Usutavasti me kõik kohtume aeg-ajalt ka eneses uue või äbarikuga, mida on raske omaks tunnistada ja elujõulisemaks mõelda. Areng saabki võimalikuks tänu erinevuste vastasmõjust sündinule.
E.
Bion leiab, et tarimatusest võib kujuneda kalduvus kehtestada emotsionaalselt pingelistes olukordades tehismoraalne üleolek, mille lähe sisimas on kadedus ja millel puudub tavapäraselt loomulik kõlbeline olemus. Sisuliselt on see karm ja piirav kaitse enese hävitavate tunnete eest, mis suunatakse jõuliselt välja – teiste omaks või teiste vastu, kuidas parajasti võimalik või kergem on. Hävitavad tunded ja motiivid omistatakse ning suunatakse teistele, kes ei vasta praktilis-ratsionaalse, kuid emotsionaalselt õõnsa kõlbelisuse jäikadele nõuetele või keda nähakse üldse kuidagi takistusena. Tegemist on siis vägivaldselt tühjendavate, tähendusist paljaks riisuvate meeletoimingutega, milles sõnad kaotavad algse või üldtunnustatud tähenduse ja omandavad plahvatuslaengute iseloomu ning mille voolu jätkudes kujuneb suhtlus tühiseks võitluseks üleoleku ja alanduse vahel ning mis lõpuks võib isiksuses taanduda väljakannatamatusse eimiskisse. Sel viisil jätkates ajalugu kordub.
Taoline surmahirmu vältimine võib viia võitluseni elu ja surma peale, mille ainus mõte on üleoleku saavutamine, kuid mis inimlikus plaanis lähtub tõenäoliselt siiski instinktiivsest elu, turvalisuse ja heaolu ohustatuse tõrjumise vajadusest. Hingeramm kulub nõnda tasakaalu hoidmisele, mis järk-järgult võib kalduda seisakust hääbumisse. Kõige kurvem, et hävitav viha on sel juhul kadeduse tarmukas väljendus igasuguse uue, kaasa arvatud iseenese isiksuse- ja mõtlemise uudsete arengujoonte vastu, nagu oleks tegemist rivaalidega, kes tuleb kahjutuks teha. Kõik tõeotsimise katsed või välise reaalsusega kontakti loomise võimalused, ükskõik kui algelised need ka on, saavad purustavate rünnakute sihtmärgiks. Tarimine osutub ohtlikuks vaenurelvaks, mis toob päevavalgele oma hirmud ja alaväärsuse tunded. Nõnda kehtestub inimlikkusest ja inimväärikusest tühi moraal, mida võib kirjeldada kui võhiklikku üleolekut tõelise teadmuse ja tõeotsingute suhtes. Seejuures saame
tõdeda, et seesuguse totalitaarse võimu kehtestamisega nii teiste kui enese üle kaasneb süütunne. Taoline õigustatud, aga lõhestunud meele jaoks talumatu, enesekeskne ja kahetsuseta süütunne on tüütu ärritaja, mille kaudu nähakse ennast ja teisi. Süütundest vabanemine (NB! mitte läbitöötamine vaid väljutamine) on sel juhul üks põhilisi suhtlemise teadvustamata sihte (seda ka isekeskis enese üle mõeldes). Õigupoolest on sellise sihilisi läbikäimisi keerukas nimetada suhtluseks, sest seal puudub vastastikusus, vahekord toimub pigem teadete, ultimaatumite või loosungite vahetamise iseloomus. Oluline pole seejuures teineteise mõistmine ega ühise keele leidmine, vaid süütunde ülekandmine partnerile /või ka käepärasele ühisele vaenlasele) ning loomulikult taotletakse süüdlase karistamist, vajadusel tema hävitamist.
Vaadates säärast tühja, kuid räsivat võimuvõitlust, näeme, et süütunne on loogiline tagajärg, kuid tundub ühtaegu nii mõttetu kui õigustuseta. Selline tühi ja samas piinav ning raskesti
käsitatav süütunne vastandub tõeliselt kõlbelisele sisetundele (südametunnistusele), mis oma olemuselt ärgitab ülesehitavatele ja edasiviivatele pürgimustele. Taoline tajutud sisekonflikt lausa kisendab tarimise järele, kuid eeldab seejuures järk-järgulise usalduse kujunemist, mis oma olemuselt viib psüühilises plaanis varaste arenguastmeteni ja sunnib täiskasvanud inimesi taanduma ema-lapse väga varase suhtega võrreldavasse meelelaadi, milles pühendutakse teineteisele jäägitult ning ka räigemate tunnete ilmingud leiavad vastukaja vastuvõtja heatahtlikus ja mõistvas tähelepanus. Kauakestev ja pingutustnõudev, aga pikemas plaanis tänuväärne ning elujõuline. Kui õnnestub.
(Pilt näitlikustab mu meelest elavalt Nimetut Õudu, mida keegi pole tarimas. Mitte keegi peale kunstniku ja vaataja.)