TOOMAS VANEM II – motivatsioonilaks
Meelis Sütt
Kitarrist Toomas Vanem on järjekordselt leidnud ja komponeerinud muusikalised vasted oma sisekosmose tunderikastele fantaasiatele ning üllitanud uue autorialbumi „Toomas Vanem II“, millel rikkalike kogemustega muusik väljendab end instrumentaalse progerocki katlas eri stiile segades (djent, metal, fusion, alternative), jäädes siiski läbivalt äratuntavaks oma isikupärase kidrasound’i ja kirgliku vaimustusega voolava, kohati õrritavalt sünkopeeriva mängumaneeriga.
Abumi kujundus on mõistatuslikult sümboliseeritud. Esikaanel juhatab meid muusikaliselt võrdkujulisse ilmaruumi tulnukalaadsena kujutatud Orbital Man (TV I sooloplaadi loo nimikangelane), kes oma salapärasel, nukral-mõtlikul ilmel silmitseb midagi/kedagi käesolevat. Võib oletada, et Orbital Man on muuhulgas ka habras ja haavatav, sest käesoleva, visuaalse kujunduse tagant leiame siira, isiklike tähendustega hingestatud muusika. Avatuna igasugustele tõlgendustele ja kriitikale. Veelgi enam – saame aimata Orbital Man’i kui võrdkuju loomise motivatsiooni.
Albumi hüüdlause show.co lehel lubab muusikat, mis viib meid teispoole kujutluse piire. Kuulamata me ei tea veel, mis meid lubatavas teispoolsuses ees võib oodata. Kas äärmuslikes/ääretutes mõõtmetes erakordne nauding või talumatult valus meelepiin?
Liialdamata võib öelda, et kogumiku muusika võimaldab kuulajal puudutada mõlemat äärmust ja kogeda nende lähedale jäävat. Siira ja sisuka muusika võlujõud seisneb suuresti selles, et võimaldab meil korraldada teatud piirini turvalisi reise enese siseilma avarustesse ja muuhulgas kiigata oma võõristatud varjudessegi. Seepärast võib tõdeda, et „Toomas Vanem II“ on just nii hea ja sügav muusikakogum, kuivõrd me usaldame selle kõlasid end juhtima tuttavast ja turvalisest seisust eemale, distantseerudes vaimuilmas sisemisele orbiidile enese tuumakust eemalt vaatlema ja meeleilmastikku kogema. Millise kujutluse loob me meel väikesest printsessist, keda muusika albumil kirjeldab? Millele juhib mõtted pala Lumehelbekesed?
Häälestudes Toomas Vanema muusikakogumiku kirevatele meeleoludele, saame osa ülevusest ja vabadusest, mis pühitsevad loomingulist iseseisvust ja enesemääramist. Käredaloomuline ja teravalt läbitungiv, samas tundliku mängumaneeriga esitatud muusika mõjub nagu korrastatud ideede kauakestev purse, mis märgatavalt erineb kitarrikunstniku igapäevasest tegevusest stuudio- ja bändimuusikuna. Võime maiselt tõdeda, et igasugusel muusikal on oma tänuväärne koht ja ootav kuulaja, kuid siiski lubab Toomas Vanema 7-aastase intervalliga ilmutatud sooloplaatide iseloom oletada muusiku jõulist motivatsiooni, kompromissitut tungi ja vajadust, mis ajendab teda kehastuma Orbital Man’iks, et end aeg-ajalt tõugata „argisuse“ tõmbejõust lahti ning leida eemalt (ja samas nii lähdalt) enda hingeelu koordinaatidega enim sobiv muusikaline kulg.