Kahetsuse võimalikkusest
Meelis Sütt
(Draamateatri etendus F. Dostojevski rommani „Kuritöö ja karistus“ põhjal. Dramatiseerijad, lavastajad ja lavakujunduse autorid: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo.
Esietendus 13.12. 2020.)
Kui veel pole näinud, aga huvitab laial tundeskaalal esitatud süvapsühholoogia, siis soovitan vaadata: https://www.draamateater.ee/lavastus/kuritoo-ja-karistus
Suurepärane lavastus ja näitlejatöö! (Vahetult pärast etendust mõtlesin, et mis moodi näitlejad küll jaksavad seda kõike korduvalt läbi elada. Tegijate tundetõelisus oli imetlusväärne.) Visandan paar mõtet teatrielamusest.
Kuigi monoloogide kaudu püütakse vaatajat justkui veenda, et tegemist on kõrgfilosoofilise arutlustega, siis pisut rahunedes võib aru saada, et tegemist on dualistliku enesetunnetuse ja maailmapildiga, mis jagab väärtused kaheks – mina/hea, teine/halb. Nii hea kui halb, õige ja vale paistavad järelemõeldes suurejooneliselt loodud pildid idealiseeritud ning enesekeskest mina-kogemusest. Kõrvaltvaataja ja eri külgede süvitsi ühendaja roll on vaatajal.
Kuigi kõneletakse kannatusest, jääb mulje, et pigem väljendatakse ängistavat valu, mida ei olda võimelised kannatama, sest puudub kahetsus. Täpsemalt – süü, ahastus ning kahetsus on tõrjutud ja ratsionaliseeritud, pidevalt olematuks hajutatud, teistele projitseeritud või naeruvääristatud.
Alles Marmeladovi süütunde kaudu avanev tegelikkus demonstreerib võimet tõeliselt kannatada. Kogeda kannatust, mille teadvustamisel on võimalik ühendada mina ja väline tegelikkus, isiklik (põhjuslik) seos teiste inimeste ja nende kannatustega. Samas on selliselt avanevat alasti tegelikkust võimatu vajalikul määral taluda ja piisavalt kaua seedida, et saaks tekkida midagi uut, midagi loovat, tõeliselt hoolivat ning kõlbelist võrsuda.
Kui (adekvaatne) süütunne saab jõulise ja ahastava eitamisega kõrvaldatud, siis jääb järele ratsionaalne õud – kas hävitada ennast või teine, kellele pääsemine ning selle takistamine on projitseeritud. (Etenduse näitel võib näha, et jõuline ja ahastav eitamine on vbl ainus viis, kuidas eitatuga kontaktis olla, selle olemasolu sellisel vastuolulisel moel tunnistada.) Ja hävitamist pole võimalik läbi viia meelesiseselt, korraldades ümber oma siseilma kujude ning kujutluste omadusi ning suhteid algeliselt küpsemaks, vaid tuleb hävitada tegelik inimene, mis näiliselt lahendab sisemisi konflikte. Tegelikult aga hävitab algset iseseisvumise ja psüühilise kasvamise soovi.
Aga! Näitemäng on kindlasti märksa dünaamilisem ja köitvam, kui ehk siin esimese hooga kirja saanud mõtted.