Elu ja surma tungiteater armastusest A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus” näite varal 1
Meelis Sütt
I
Pealkirjas kasutatav „tungiteater“ on eestistatud tähissõna S. Freudi saksakeelse mõiste urszene (primal scene ingl. k.) kohta 2 . Algselt võttis Freud selle kasutusele tähistamaks väikelapse kujutlusi vanematevahelisest seksvahekorrast. Neid fantaasiaid pidas Freud omal ajal inimsoole geneetiliselt omaseks. Sellest ka sõna-sõnaline nimetus – ürgstseen. Aja jooksul on tähissõna sisu täiendatud ja sellest on tulnud mitmekesisem kujund. Tänapäevases mõttes tähistab tungiteater küll endiselt nii rahuldustpakkuvaid kui hirmutavaid fantaasiaid seksuaalvahekorra juhtstseenidest, kuid lisaks arvatakse, et need fantaasiad peegeldavad ka mitteseksuaalseid arusaamu ja tõekspidamisi muudest suhete mustritest ning üksteisega läbikäimise viisidest. Nende mustrite hulka võivad kuuluda muuhulgas ka suhestumine ümbruskonna ja maailmaga laiemalt. Võime siia lisada ka kujutlusi elu, surma ja armastuse vahekorrast kehas ning psüühikas.
Tungiteater on lavastus, mille autor, lavastaja ja ka kõik osatäitjad ning ka pealtvaataja on fantaseerija ise. Kuigi erinevates rollides, erineva kuju ning loomuga, on kõik fantaasia osised ja seosed enda mina osad. Autor-lavastaja juhindub teadvustamata, kuid aimatavatest kehalistest tungidest, mille kujundus on vormitud meelde väga varaste lapseea suhete mõjul. Nõnda saavad inimese bioloogilised asjaolud psüühikas esinduse ja väljenduse. Me etendame neid lavastusi, stseene ja kombineeritud sümboleid eelkõige oma psüühikas, kuid kanname neid üle ka oma ellu ning suhetesse. Nii otseselt kui kaudselt, nii konkreetselt kui kujundlikult, teadlikult ja teadvustamata. Loome ja kujundame, kuid paraku jäigema ja vägivaldsema algmaterjali korral ka hävitame sel viisil muuhulgas ka kultuuri ning elu jätkuvust.
II
Kas võib öelda, et praegusel viiruse- ja majanduskriisi ajal, mil me igapäevane elu on üle külvatud surmateadete ja ettevaatlikusele manitsemisega, on ka meie meeleilmas sagenenud hetked, mil tegeleme surmamõtetega mingilgi viisil? Elu ja surma heitlik põimitus, nende äge vahekord on heitmas endalt sümboolsuse tähenduskihte ning jõuab aina enam ja konkreetsemalt kehast meelde kohale. See võib olla äärmiselt häiriv. Osalt oletatavasti seetõttu, et kehast on tänapäeval kohati kujunenud piiratuse ja surelikkuse häiriv ning häbistav asitõend, mida äärmuslikele unistustele vastavaks vormitakse, ja mille loomulike talitlusi mitmesuguste menetluste ning ainete abil võimendatakse, pidurdatakse või olematuks muudetakse.
Üldiselt muidugi me oleme võimelised kogema oma kehas erakordseid heaolu tundeid ja mõnusaid aistinguid. Kestvate ja saatuslike tõbede korral võib tulla heaolutunne ka vaevuste leevenemisest, kuid… Kas pole siiski ahistustunded oma kehalisest piiratusest, kogemused selle küündimatusest, haavatavusest, hääbumisest ja lõplikusest asjaolud, mis sunnivad me meelt unistusi looma ning nende poole püüdlema? Otsima unistustes unustust ja leidma rahuldust fantaseerimisest, kui kehaliselt pole see võimalik. Mõnikord pole kerge vahet teha, kas tegeleme unistamise, prognoosimise või ratsionaalsete eesmärkide seadmisega. Kas võib nii öelda?
Igatsevates unistustes kogeme end olevat juba peaaegu saavutanud täiusliku seisundi, muuhulgas näiteks piiritu õnne ja vabaduse, igavese nooruse, tervise ning surematuse.
Täiuslikult rahuldavates unistustes pole kaotusi ega eraldadust, on vaid helge igavikuline hetk, mille puhul isegi sõna „armastus“ võib jääda liialt väetiks. Unistamine võib olla vabastav isegi siis, kui salajaseks igatsuseks on täielik eraldatus ja vabalangemine sisemisse kosmilisse, ähvardavalt neelavasse pöörisesse. Nagu toimus tundlikul erakul filmis Nullteoreem (eksikombel kirjutasin esiti Nulltolerants, mis ehk polegi väga ekslik, kui mõelda peategelase äärmiselt haavatavale enese- ja elutunnetusele). Kuigi see viimane paistab üksildasse, mõnus-piinavasse masendusse langemise sarnane. Kas nii võib öelda?
Miks ma luba küsin? Sest püüan ettevaatlikult puudutada tundlike piire teadvustamatuse ja teadlikkuse vahel, otsida peidetut ning ühendada lahushoitavat. Lugedes psühhoanalüütilist kirjandust eksistentsiaalsetest kriisidest ja väga varasele eale omastest meeleseisunditest ning -laadidest, võib märgata seoseid nende vahel. Esmakordselt kogetavas kriisis võime end aeg-ajalt tunda sama abitu ja hirmununa kui imikud, kes ei tea, kas soe ja toitev rind ikka tuleb, kui me end ehk juba liialt kaua näljase või kohkununa tunneme? Võime olla segaduses, kas halvad tunded ründavad meid me endi seest või tuleb ähvardav oht kuskilt väljast. Kaotuse – ja surmahirm võivad hetkeks minetada oma sümboolsuse ning murda teadvusse paanilise konkreetsusega.
Käes on eriolukord, mis nõuab kehalise elu hoidmist ja surma eemalhoidmist. Samas tundub, et psüühiliseks ellujäämiseks ja meeleelu jätkuvuseks on tarvis ka surmaga seonduvad kaose ja kaotuse mõtted teadvusse lubada. Lootuses, et nii ehk saab tunda end rohkem elusamana ja vähem koormatuna. Nõnda võib kergendavalt mõjuda me agressiivsusega kontakti leidev nali vihases meeleolus. Samuti võib me meelelaadiga sobituv muusika juhtida meid tusatujust kergendunud meeleollu. Nagu ka vastuvõtlik ja mõistev lähedussuhe, mis lubab meil end avada kogu haavatavuses ja häbis.
III
Kuidagi tuleb meelde A. H. Tammssaare Tõde ja õigus, mis antud juhul haakub elu ja surma vahekorraga meeles ning kehas. See vahekord seostub elujanuga. Eelkirjeldatud idealiseeritud unistused ja seisundid meenutavad pigem teatud mõttes surmaigatsust. Samas siiski ka armastust. Ma ei soovi siin tõlgendada Tõde ja õiguse ainest, vaid pigem otsida sealt kujundlikke ja tuttavlikke vasteid elu ja surma üle mõtisklemiseks, nende vahekorra elavdamiseks. Tammsaare võime ja oskus tuua lugejani iga osaline oma inimlikus mitmekesisuses ning kesisuses võimaldab viljakaid võrdlusi, üldistusi ja samastamisi. Mida võis tähendada Krõõda surm Andresele? Millega ta Krõõta kaotades kokku puutus?
Tõe ja õiguse viimases köites selgitab Tammsaare vana Andrese suu läbi oma mõtet töötegemise ja armastuse saabumise seosest: armastada tuleb seda, milleni soovid jõuda. Tuleb teha selle nimel tööd ja näha vaeva, siis jõuad armastusega kohtumiseni. Teisisõnu, Andres armastas oma ideaale ja unistas tema jaoks täiuslikust Vargamäest. Tööd murdes üritas ta täiusekujutlusi oma ellu tuua. Ei saa öelda, et ta seejuures armastanud poleks.
Samaaegselt lähedased lahkusid ta juurest, kes surma läbi, kes tarkust otsima, kes abiellu. Võiks mõelda, et kui ka Pearu lahkus, siis oli Andrese armastuse siht – Vargamäe ideaalne seisund – nooremate (ja võõraste) poolt juba varem, kujunemisjärgus olevana ümber kujundatud. Armastuse võimalikkus igatsetud kujul oli kaotatud ja selles olukorras aitas meelemõistusele jääda Jumala leidmine eneses ja enese leidmine Jumalas. Võib-olla sobib ilmalikuks võrdkujuks siin näiteks enese tõelise mina leidmine eneses ja tunnistamine, et ennast (ja oma armastust) on võimatu lõplikult tundma saada? Lõputu teekond iseendani. Või on ilmalikkus liialt isekas?
Andres sai veel lõpu lähedal elusihti värskendada, elavdada oma armastust poja Indreku suhtes, kelle abil sai liikuma jõepõhja puhastus, mis võis teataval moel olla võimas ja jõuline jätk kuivenduskraavi kaevamisele. Minevik ja olevik, ka erinevad põlvkonnad said omavahel kokku. Elu sai vabamalt edasi voolata. Usk armastusse jätkus.
Pearu naabrus võimaldas tõenäoliselt hoida Andresel end valvsana ka iseenda mina vastu suunatud hävitavate tunnete ja mõtete eest. Kaitsta end oma abituse ja piiratuse talumise eest, mida pidevalt tuletas meelde ihaldatud armastusideaalide kaugus käesolevast hetkest. Pidev kemplus Pearuga võimaldas projitseerida ka enda halba tollesse (nagu üleaedse koerassegi) ja murelikult otsida lunastust oma moraali ja moraalituse segunemisele rasketel hetkedel. Ühistes lahingutes tunnetati oma võimekust ja liigendati lõpmatut teekonda ideaalide suunas. Elujõu vägivaldset osa rakendati häirivate segajate kõrvaldamiseks ehk surmamiseks armastuse nimel.
Krõõda lahkudes oli Andres noorem ja vägevam, kuid ilmselt polnud lõplikuse ja piiratuse talumiseks ta meeles siis veel piisavat jaksu ega ruumi. Kas võiks mõelda, et Mari endale meelitades üritas ta leevendada oma kaotusvalu ja ahastust? Ahastust ja abitust elu- ning surmajõudude vägevuse ees, ka enese sees? Kuigi ka lapsed vajasid lähemat hoolt ja majapidamine perenaise voli, võime ehk siiski mängida mõttega, et Andres võis korrata alateadlikult kaotust haavatu positsioonilt, tehes järgmiseks kaotajaks Jussi? Just nõnda, nagu Andres võis ise tunda surmale allajäämist, sest Liiva-Annus viis Krõõda ja unistuse armastatud tulevikust Vargamäel koos temaga? Mõnikord ju kujutatakse surma isikuna, kellega kaasa minnakse, kellele heitluses alla jäädakse, kellega tantsitakse või muul viisil tiiba ripsutatakse. Meenutagem kasvõi Eduard Wiiralti (näit. Kolm elavat ja kolm surnut; Vanaeit ja surm) ja Oskar Kallise (Elutants; Viimane suudlus; Liiva-Annus) teoseid, mis kujutavad elu ja surma vahekorda, vastastikuseid peegeldusi ja – puudutusi, teineteisele nõjatumist, ühist teed viimsel teekonnal.
Tammsaare kergendas lugeja leina, kaotusvalu ja võimalik, et ka jõuetut viha Krõõda saatuse pärast, kirjeldades purjus ning õnnetu Pearu ahastust peielauas. Andres vaikis ja see võis puudutada ka lugeja aimatavaid, aga mahavaikitud tundeid. Näiteks, vaoshoitud sõnatut õudu armastuse kaotuse ning elu lagunemise ees, aga ilmselt mõnda muudki. Mõlemad mehed/tundelaadid olid peiedel kõrvuti ja ka Krõõt oli kohal. Armastus ja surm, elu ja kaotus seoti omavahel korvamatult valusaks, aga siiski sümboolselt eluliseks mälestuseks, mitte unustuseks. Toetudes psühhoanalüütik Hanna Segali määratlusele sümboliseerimisest võib öelda, et igas sümbolis, millegi konkreetse võrdkujulises esinduses on ühendatud nii kaotus kui leidmine, ise ja teine, kujutelm ja tegelikkus, näilisus ja tõelisus. Selleks ju leina- ja matusetalitlused ning surmaga seonduvad uskumused ilmselt ongi ellu kutsutud.
Lõplikuse ja igavikulise ühisusele mõeldes meenub Soome psühhoanalüütik Ann-Mari Rytöhonka korratud tõde, et eluliste kaotustega ja enese surelikkusega on kergem leppida, kui suudetakse näha ja tunda, et elatakse teistes edasi. See mõte ühtib Inglise psühhoanalüütik Donald Winnicotti ideega võimaluste väljast (potential space), mis luuakse varases lapseeas ühiste tegelike kokkupuudete kaudu teisega, eelkõige emaga, ja mis sealt edasi jätkub meele võimena „mängida“ oma meeles erinevate tajude ja aistingutega. Rytöhonka tõdeb, et nii lõbu kui ka valuga suudame talutavalt olla ühenduses vaid hetke. Seejärel tunded enamasti mentaliseeruvad (meelduvad) ja omandavad elavad vormid meeles. Nii liigutaksegi märkamatult keha – ja meele vahel, kehalise – ja meeletegelikkuse vahel. Nõnda nagu me meel liigub välise – ja sisemise tõelisuse vahel püüeldes õigluse poole, mis antu juhul võiks tähistada välise vaste leidmist sisemistele ootustele. Võib-olla armastusele. Otsime, kes või mis aitaks ületada oma eraldatuse ja lõplikuse eksistentsaalseid piire, luua võimalus ühtesulamise kujutelmaks kasvõi mõneks õndsaks hetkeks. Parem, kui igaveseks.
Elurõõmus Mari tuli jõuliselt järjekindlale Andresele Krõõda surma järel. Häbelik Juss läks surma. Kirjanik kandis meid, lugejaid, taas silp- ja sõnahaaval valust, kahetsusest ja vastuoludest läbi. Tammsaare kaitses oma võimaluste piires lugejaid kaasaelaja valusse ja pealtnägija süüsse kinnijäämise eest, seostades keerukad läbielamised järgnevate eluhetkedega, võimaldades aeg-ajalt tulla mineviku paratamatuste juurde tagasi juba küpsema, kogenuma ja terviklikumana. Elu jätkub. Hingelise kahevaheloleku ja valusate vastuolude tõrjutuse mälestusmärgiks jäi mahavõetud kuuskede elupaik kui elu ja surma, häbi ja alanduse, võidurõõmu ja kaotuse, armastuse ja süü samaaegne kohalolek.
Elu ja surma seoses kulmineerus hiljem ka Indreku ja Mari kui poja ja ema teinenteisele lähenemine. Mari sai pojalt soovitud annuse vaigistavat pulbrit, mis oli justkui ema ja poja vastastikune armastuse, kaastunde, halastuse ja elukestva kahetsuse surmav avaldus. Mari surma asjaoludesse liitus Indreku poolt hiljem omal valusalt armastaval moel ka Karin. Juss ja Andres olid Mari poolt riburada juba enne kohal. Võimalusel võtame hetkeks väheke vahemaad oma tunnetest ja saame leida, et kõik need osalised võivad esindada meie endigi kihusid, tunge ja hirme. Kirjanik pakub sümboolseid võimalusi oma isiklike tragöödiate läbielamiseks, armastuse, surma ja elu vahekordade klaarimiseks ning edasi elamiseks. Teadlikuma ja terviklikumana.
IV
Tulles tagasi käesoleva kriisiaja juurde, mil võitlus käib mitmeski mõttes elu ja surma peale, võiksime peatuda ja vaadelda, milline on me endi armastus ja selle lugu? Nii üksikisku, partneri, pereliikme, kogukonna kui ka riigina. Milliste ideaalide poole püüdleme? Kuidas ja mille kallal peaks töötama, jõudmaks ideaalideni nõnda, et see poleks lõplik vaid jätkusuutlik? Mida oleme valmis kaotama, milliseid väärtusi kinnistama, et elu jätkuks? Mis on meie võimuses ja mis mitte?
Siia sobib laenata psühhoanalüütik Christopher Bollase mõtteid, kes eristab ettemääratud saatust (fate ingl. k.), mida suunavad me varased läbitöötamata traumad ja millest kujunevad me iseloomu rõhud ning püsivamad isiksuse jooned. Teisena nimetab ta elukäiku (destiny ingl. k.), mis on seda rohkem me enda kujundada, kui suudame hoida oma isiksusliku arengu järjepidevust, kui oleme suutelised kasutama oma hingeväge, et läbi töötada ja ühendada endas valulised ning rasked läbielamised ja puudjäägid elujanuliste külgedega, kasvades seeläbi endale talutavaks teejuhiks. Nõnda suudame olla nii enese kui teisega rohkem tõelises läbikäimises, taluda valu, teadmatust ja kaotusi, näha elu muutliku ja jätkuvana. Võiks lisada: olla ka paremad ja siiramad armastajad.
Kasutatud kirjandus
Bollas, C. (1989/2011). The destiny drive. In A. Jemstedt (Ed.), The Christopher Bollas reader (pp. 38 – 56–). London: Routledge.
Rytöhonka, A-M. (2015) The psychoanalyst’s mind and the realities of life: a psychoanalyst during times of personal crises. Scandinavian Psychoanalytic Review 38(1): 23-30
Segal, H. (1957). Notes on symbol formation. International Journal of Psycho-Analysis. 38, 391–7.
Sütt, M. Parktal, A. (2015) Mõtisklusi psühhoanalüüsi eestindamisest. Akadeemia nr 7, 1236-1255
Tammsaare, A. H. (1981-1983) Tõde ja õigus 1.-5. köide. Eesti Raamat, Tallinn.
Winnicott, D. W. (1945) Primitive Emotional Development in Trough Paediatrics to Psycho-
Analysis. The Hogarth Press and The Institute of Psycho-Analysis
Winnicott, D. W. (1973) The Child, the Family, and the Outside world. p.1946. Middlesex.
1 Artikkel ilmus ajakirjas Looming 2020. aasta mai numbris. https://www.looming.ee/elu-ja-surma-tungiteater-armastusest-a-h-tammsaare-naide/
2 Tungiteatri kui nähtuse ja mõiste kohta leiab lähemalt: Sütt, M. Parktal, A. (2015) Mõtisklusi psühhoanalüüsi eestindamisest. Akadeemia nr 7, 1236-1255