Seksuaalsus, valu ja vältimine*
Meelis Sütt
Tundeline ja haavatusele avatud lähedus paarisuhtes võib tunduda hirmutav ka seetõttu, kui seostub sõltuvusse sattumisega, psüühilise iseseisvuse ja enesemääramise kaotusega, nagu varasem/elukestev kogemus lähisuhetes on (arvatavasti) näidanud. Kui sedalaadi hirmud, ärevus ja nende elulooline taust tõrjutakse püsivalt teadvusest välja, võidakse siiski luua sõltuvuse vältimisel omamoodi suhtesõltuvus. Nõnda andutakse elule paarisuhtes pidevas avastamise hirmus, samas kibedalt igatsedes leituks saamist.
Valu, nii sugueluline kui sellega seonduv hingevalu, saab olla teejuhiks enese siseilma ja selle kaudu sõltuvusmustritest välja. Head lugemist ja kaasa mõtlemist!
Läheduse igatsust salgav ootus, et igaüks peab oma probleemidega ise toime tulema ja ei tohi olla teistele oma soovide ega kannatustega koormaks, võib põhjustada valusaid lõhesid ning vastuolusid eneses ja suhetes.
Võib juhtuda, et inimesed ei suuda oma tundeid omaks võtta. Eriti tugevaid tundeid ja nendega seostuvaid kujutlusi, mis võivad endaski võõristust tekitada. Emotsionaalset seotust, ja isegi tundelist vastastikusust võidakse tunnetada hirmutava ning ahistava seotusena. Nõrkuse hetked ja abivajavus, ka usalduslik ning siiras läheduse soov võib saada enese poolt häbimärgistatud ning tõrjutud. Nii võib kujuneda ka valuline või vältiv seksuaalse läheduse muster. Tähelepanuväärne on seejuures eneseteadmus ja mina-pilt suhtes teisega – kas ja kuidas olen olemas teisega ja ilma teiseta.
Suguelundite valulikkus võib seejuures üldistuda osaks oma mina-pildist. Nii nagu teistegi enesehinnagut mõjutavate asjaolude puhul.
Psüühilistest asjaoludest tingitud suguelundite valulikkus võib viidata tähenduslikule seosele hingevaluga, mille sõnumiks on näiteks: “Ma ei ole ihaldatud sellisena nagu ma olen. Kui teine saaks teada, milline ma tegelikult olen, siis ta põlgaks mind ning arvatavasti hülgaks mu! Ma ei tunne õigeid tundeid. Mõtlen liiga palju ja valesid mõtteid. Ma pean tundma ja tahtma hoopis midagi muud!” Ja seda mitte üksnes suguelulises plaanis. Sellised mõtted võivad olla mõtlejale hirmutavad, sest sõnastavad olemusliku vastuolu eneses – talumatu ärevuse asjaolud ja nende püüdliku tõrjumise.
Valulise seksuaalsusega naiste enesemääratluse üks võimalik tõlgendus võiks kõlada nii: “Valu on hind, millega hoian teadvustamatuna selle, kuidas mingi osa minust pole lapsepõlvest saadik olnud märgatud ega armastatud. Valu aitab peita või leevendada hirmu oma soovide ja vajaduste avaldamise osas – ma olen haige, mitte hüljatud.“ Sel viisil asendatakse hingevajaduste rahuldamine kehalise või olmelise hoolitsuse otsimisega.
Selliste hirmust ja valust kantud sõnumite sümboolne tähendus viitab enamasti magus-kibedale lootusele leida armastust, inimlikku hoolimist ja vastastikusust, mis aitaks leida või taastada armastust enese suhtes ning tajuda õigust OMA elule.
Seksuaalsus on dünaamiline protsess, mitte staatiline objekt. Võime väita, et seksuaalne terviklikkus moodustub bioloogilistest, psühholoogilistest ja sotsiaalsetest asjaoludest. Need valdkonnad on isiksuses pidevas vastasmõjus ja iga inimese seksuaalsus toimub siin ja praegu. Iga kord uudselt, ning seetõtu on seksuaalsus dünaamiline protsess, mitte staatiline objekt. Hingevalus inimene ei pruugi seda ise märgata, kuna on sisimas valust ning ärevusest tardunud ja meeleheites kerra tõmbunud. Taolisi kordusi näitlikustavad filmid, kus peategelane ärkab igal hommikul ühte ja samasse päeva, kuni suudab leida kaitselise vale-mina varjust tõepärase enda.
Loomulikult on iga inimese seksuaalsus kujunenud läbi aja, kuid mineviku olulised seksuaalsust mõjutanud sündmused omavad tähendust ja toimet just nüüd. Tunded toimuvad siin ja praegu, mitte minevikus ega tulevikus. Seoste teadvustamisel võib tulla valust terviklikkuse mõttes tervenemise märk.
Kohandumine kui oma tunnete hülgamine
Kohandumine tähendab teiste tahtmistega kaasa minekut, teiste vajaduste rahuldamist, hoolimata oma hoiakutest ja sellest, millised tunded sa parasjagu tunned. Kohandumise äärmuslikku versiooni võib nimetada sõltuvuseks. Kohandumine võib tähendada enese minetamist, minema kiirustamist oma ebamugavate tunnete eest, millest teised ei hooli. Teatud mõttes hüljatakse nõnda ennast ja otsitakse turvalisust ning enese tähenduslikkust teistelt.
Lapsepõlves korduvalt halvasti või ebasobivalt kohelduid iseloomustab ülivalvsus, teiste meeleoludele häälestumine ja ebatavaliselt äge püüd taibata teiste isegi sõnastamata soove ning kavatsusi. See on olnud ülioluline (psüühilise) ellujäämise abinõu. Kohandumine on sellistel juhtudel üks konfliktide pseodolahendamise viise, mis sisuliselt on vältimine ja võib tekitada uusi probleeme, sealhulgas sõltuvust. Muuhulgas ka mitmesuguseid sümptomeid ja häireid, mis võivad ilmneda nii psüühiliste kui kehaliste vaevustena.
Valu või vältimine kui sõnumitooja
Valu sümptomina on tark ja leidlik. Valu psüühilisi tähendusi uurides saame teada, millist sõnumit ta kannab selle kohta, millest järjekindlalt end ilma jäetakse. Vajadustest võõrandumine kergendab enda allasurumist. Kauakestva ja püsiva hingelise või füüsilise valu ja nende tähenduste vältimise korral võib enesetühistamine muutuda osaks identiteedist. Valu tuletab sel juhul end meelde füüsilise või psüühilise kohalolekuga, et “sa ei tohi pöörata tähelepanu oma tõrjutud vajadustele! Muidu saad valuga karistada!” Ja seda mitte ainult suguelulises mõttes.
Oluline on püüda leida valu sügavam emotsionaalne tähendus, tunnetest lähtuv mõistmine. Hingelise ega psühhogeense füüsilise valu eesmärk pole mitte alati takistada naudinguid vaid
anda märku vastuoludest ning vajakajäämistest enese meeleilmas.
*Artikkel ilmus 2023. aastal ajakirjas Eesti Naine