Valu kui „ravim“*
Meelis Sütt
Artikli keskseks tegelaseks on psühhosomaatilise valu “kavalus”, millega psüühika üritab tähelepanu kõrvale juhtida hingeliselt valult, ärevuselt ja segaduselt. Kuigi peamiselt on juttu naiste seksuaalsusega seotud valudest, on lugejal loodetavasti võimalik leida ja luua üldistusi tõrjutud hingevalu, hirmude, ärevuse ja vastuolulisena tunnetatud himude seostele psühhosomaatiliste vaevustega ka laiemalt, mitte ainult seksuaalses plaanis. Ka meestel. Loo peamine eesmärk julgustada tutvuma oma hingeelu keeruka rikkusega.
Samm sammu haaval
sammalduvad haavad ja
haavatavadki.
Kivid ei haavu.
Maohaavad kivisse kuid
jätavad jäljed.
Isikupärane ja teistest erinev olemine võib hirmutada. Halvata meelt ja tundeelu ning sundida eemalduma kontaktist enesega, et pälvida heakskiitu teistelt. Samas võib (maha)vaikiminegi olla hingeliselt ahistav.
Sageli esineb valulise seksuaalsusega naisel hirm, et ta pole selline nagu teised. Et kõik teised elavad õnnelikult, ainult tema kannatab. Valule kui pelgalt füüsilisele aistingule keskendumine aitab säilitada meelest tõrjutut. Nõnda juhitakse tähelepanu kõrvale hingetraumadelt – hakatakse tegelema valu bioloogilise sümptomaatikaga. Võitlusväljaks kujuneb valu leevendamine, mis tegelikult varjab midagi, mida ei suudeta või soovita teadvustada.
Kui jääb tähelepanuta, et valu on mitte niivõrd naudingu takistaja vaid saladuse hoidja, saavutab valu alati võidu. See võib kujuneda järjest enam soolise ning seksuaalse identiteedi ja eluviisi osaks.
Nii psüühiline kui psühhogeenne füüsiline valu viitab enamasti allasurutud ihale või soovile. Samuti võidakse tunda ärevust mõtte- ja tundevabaduse ees. Loominguline vabadus võib olla tajutud ängistava ebamäärasusena, mida häirivalt ilmestab ideaalse ja konkreetse rahulduse puudus. Heal juhul võib valu toetada ärevalt lootusrikast indu segaseid, vastuolulisi ja valulikke hingelisi asjaolusid uurida, neis selgusele jõuda.
Valu “päästab” masendusse langemise eest ja tegeletakse seksuaalsuse bioloogilise poolega, kuna nii on mõtteteis kergem. Aitab tõrjuda hirmu n-ö ebanormaalne olemise ees. See hirm on projektsioon, mis viitab hirmule tulla esile oma vajadustega, sellisena nagu loomulikuna ollakse.
Kui valu seostada otseselt ja ainult tervisega, siis kerkib oht upitada esikohale tervis. Seksuaaltervis, sest valu on määratletav haigusena. Seksuaalsus elujõu ja eneseteostuse õhutajana jäetakse sel moel “kombekalt” tahaplaanile. Seetõttu pöördutakse esmalt perearsti või naistearsti vastuvõtule, alles seejärel psühhoteraapiasse. Samas on abiotsimisel selline järjestus ka soovitatav, et välistada vaevusi põhjustavad bioloogilis-füsioloogilised asjaolud.
Viha peitma ja alla neelama sunnivad võimetus või hirm väljendada rahulolematust. Enese ning teisega sel viisil kontaktist eemaldumine on esimesi samme ohvriks muutumisel. Viha neelamine ja allasurumine võivad tingida lisaks ärevusele ka kehalisi sümptomeid nagu iiveldus või isegi oksendamine. Üks võimalik tõlgendus võiks olla, et meelest tõrjutud viha leiab väljenduse kehalistes vaevustes, luues sel viisil kujundi raskesti seeditavast vihast. Või et vihasena ollakse enesele iiveldamaajavalt vastik. Sügaval sisimas otsivad ka jõulised ning allasurutud rasked tunded vastuvõtjat ja seedijat – nagu linnupoeg saab algselt süüa ainult toitja poolt seeditud toitu, mida too talle noka vahele oksendab.
Kui püsivalt jätkatakse viha allasurumist ja kehaliste tundmuste tahtlikku tuimestamist või koguni eitamist või salgamist, siis võib kujuneda neuroos. Oluline osa vaimu- ja hingejõust suunatakse rahuldamata ja esiletungivate (vastuoluliste) vajaduste allasurumiseks ning tõrjumiseks. Pseudotähenduste otsimiseks. Eelpool kirjeldatud viisidel saadakse vastuoluline rahuldus valuga tegelemisest või koguni valu tundmisest.
Sellises seisundis on raske seada piire enese ja teiste vahele, käitumine muutub ohvrile omaseks. Groteskne, kui kõrvaltvaatajad hindavad seda naist kui “kedagi, kes suudab palju taluda” või kadestada, et “tahan ka, et oleks sama paks nahk”. Otsesõnu, nii igatsetakse jõudu ning kannatlikkust talumaks ohvristumise dünaamikat, olla seejuures rahulolev ning õnnelik.
*Artikkel ilmus 2023. aastal ajakirjas Eesti Naine